Puudega lapse ema: “Ma pole siiani kaotanud lootust, et ühel päeval saab ta terveks!”

Kristiina Tilk, SL Õhtuleht, 07.07.2012

Neljandat last sünnitama minnes ei osanud Imbi aimatagi, et sealtpeale võtab elu hoopis teise suuna. Ometi pole ta arsti soovitusele poeg ära anda isegi mitte mõelnud: “Kuidas ma seda teen?! Ta on ju minu laps.”

Tartumaal Nõo vallas elav Ergo (15) sai sünnitrauma tagajärjel ajukahjustuse. Tal käivad krambihood ja ta liigesed on moondunud, mistõttu tema vaimne ja kehaline mahajäämus on väga suur. “Ergo käed ja jalad on kramplikud. Ta ei seisa, ei istu, ei keera ega haara mitte midagi. Ta ei söö iseseisvalt, kogu toit tuleb peenestada ja teda toita,” räägib Imbi. “Näe, tulge vaadake, siin meie pisike Ergo ongi,” näitab ta suure pehmete patjadega kiige poole.

Näen Ergot, kes mindki uudistab. Ta on pisike ja habras – väikelapse mõõtu. “Kolmteist kilo,” ütleb ema. Kuigi Ergo vaatab mind tähelepanelikult, ei tea keegi, mida ta mõtleb. “Ta ei räägi. Tema ainsaks suhtlusvahendiks on nutt ja naer.”

Raske algus

“Esimene aasta oli kõige jubedam aeg minu elus. Pidevad küsimused, et miks just meie,” meenutab ema 15 aasta taguseid valusaid aegu. “Kui Ergo sündis, siis arst ütles, et anna ta ära. Aga kuidas?! Ergo on mu neljas laps! Pole kordagi seda mõtetki tulnud, et ta ära annaks,” räägib Imbi, kelle elu keerleb seitse päeva nädalas vaid poja ümber. “Ega me alguses ei teadnud muidugi, mida puudega lapse kasvatamine endaga kaasa toob. Mitte keegi ei teadnud, milline koormus see on,” räägib Imbi. Kuid ta tundis, et elus tuleb kõigega hakkama saada.

“Toidukordi on päevas neli. Üheks korraks kulub pool tundi. Ja öösiti ei saa ma ise magada, sest Ergot on vaja keerata,” ütleb ta.

Imbi tunnistab, et aastaid tagasi oli infot puudega laste raviks pea võimatu saada. “Ega kui ise abi ei otsi, siis keegi seda sulle pakkuma ei tule.” Kohe pärast sündi hakati Ergoga füsioterapeudi juures käima. Võimeldi ja loodeti kõige paremat. “Olime pidevalt haiglates ja kogu aeg oli hirm, et midagi juhtub.

Ergo vanemad ja Nõo vald on püüdnud teha kõik endast oleneva, et poiss saaks käia Tartus Maarja koolis, kus teda arendavad logopeed ja tegevusterapeut. Sel sügisel läheb Ergo üheksandasse klassi. “Mis peale kooli lõppu edasi saab, ma ei tea,” ütleb ema. Ta ei salga, et sel ajal, kui Ergo temast eemale oli viidud, oleks ta võinud puhata, kuid selle asemel näris hinge teadmatus: “Alguses muretsesin ikka, et kuidas ta koolis hakkama saab, mida ta seal teeb. Aga siis sain aru, et kõik on hästi.”

Joonistused ja lillevaas

Hoolimata sellest, et Ergo ei saa rääkida, tajub ta ema sõnul ümbritsevat ja mõistab, kas ta on kodus või mujal: “Ükskord jätsime ta Maarja laagrisse. Järgmine päev läksime järele. Tal tõusis palavik. Ergo on meis nii kinni ja tunneb tõelist turvatunnet vaid kodus,” räägib ema.

Isa Eriku sõnul on kool Ergot väga palju aidanud. Lisaks sellele, et poisiga päev otsa tegeldakse, ei võõrasta ta inimesi. Ema toob välja joonistused, lillevaasi, vilditud seebi ja osutab kausikesele laual: “Need kõik on ta ise valmis teinud. Mitte üksi, aga ikkagi – oma käte abiga.”

Näitan Ergole pilte ja uurin vaasi. Poiss keerab pead. Olen täiesti kindel, et ta tahab midagi öelda. “Jaa, Ergo, Sinu tehtud on need asjad!” kiidab ema süles istuvat poega.

Kõige rohkem köidab Ergot sport: “Kui telekast tuleb mõni spordivõistlus, siis Ergo jälgib väga hoolega. Reklaamipauside ajal muutub ta rahutuks,” ütleb Imbi.

Tema sõnul ei ole vahet, kas tegu on jalgpalli, jooksmise, tantsu või hoopiski millegi muuga: “Peaasi, et liikumist on.”

Ja peale telerist spordi vaatamise armastab Ergo ratsutada. Mis sest, et mitte iseseisvalt, kuid üheskoos vanematega ta seda teeb. “Käime ratsutamas ja siis ta alati naerab valju häälega,” märgib Erik.

“Meie oleme temaga päevad läbi ninapidi koos ega saa aru, kas midagi on muutunud. Aga koolist on öeldud, et teised lapsed, kellega nii palju tegeldud pole, on veelgi halvemas seisus,” räägib isa.

Ema ütleb vaikselt, et tegelikult on areng algusest peale stabiilne olnud – ei paranemismärke ega halvemaks minekut: “Aga ma pole siiani kaotanud lootust, et ühel päeval saab ta terveks!”

Imbi ei kurda. “Katus on pea kohal ja küll me kuidagi hakkama saame. Oleme ju siiamaani ka saanud. Tööl me küll ei käi. Ega saakski. Mina kindlasti mitte. Ja mis ma ikka tahta oskan. Kui väsin, lähen puhkan päeva õe juures ja siis jälle koju tagasi,” räägib ta.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/483836