Tartu vabatahtlike juht Liis Noring: „Aega ei tule kuskilt juurde, selle peab endale tekitama“

Sügis toob endaga kaasa palju muutusi, nii looduses kui ka linnapildis. Selle rütmiga ühineb ka TÜ Kliinikumi Lastefond, mis Tartus uut hooaega uue vabatahtlike juhiga alustab. Sedakorda võtab selle vastutuse enda kanda Liis Noring, kes oma nakatavalt positiivse ellusuhtumisega enda ümber alati arenemisruumi paremuse poole näeb.

Enda kujunemislugu

„Ma räägin,  mul on siiamaani kõik väga sirgjooneliselt kujunenud,“ naerab Liis enda senisest kujunemisest rääkides. „Pärast Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi lõpetamist kolisin Võrust Tartusse ning asusin sugulase soovituse peale Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioteraapia eriala õppima. Magistrikraadi samal erialal omandasin Tartu Ülikoolis.“ Kuigi eriala valik alles hiljem selgus, oli Liis juba alati teadnud, kuhu ta elama tahab asuda. „Alguses oli vanematekodust ja kodulinnast äraminek võõras ning selle lähedus oli oluline,“ räägib ta. „Aga kohe algusest peale olin kindel, et tahan Tartusse jääda.“

Praegu töötab Liis füsioterapeudina Põlvas. „Täna tegelen tööl kõigis vanusegruppides inimestega, alates kahe kuu vanustest imikutest kuni kõrges eas isikuteni. Selline vaheldus sobib mulle,“ kirjeldab ta oma igapäevast tööd L.M. Füsioteraapia asutuses. Samas kinnitab ta, et esimese ja kõige suurema kogemuse lastega andis ülikooli lõpupraktika, kus tal õnnestus tegeleda ainult lastega. „Õdesid-vendi mul pole, kokkupuude väikeste sugulastega harv. See oli esimene tõsine kogemus lastega,“ mäletab ta. „Kahtlesin endas, kas mulle meeldib ikka lastega tegeleda, aga praktika näitas, et mul on oskus vajadusel asjadele mänguliselt läheneda ja piisavalt kannatlikkust,“ naerab ta kergendunult.

Peale kõige muu on Liis ka füüsiliselt aktiivne. „Tegelesin koolis juba palju spordiga,“ mäletab ta. See ei muutunud ka kõrgkooli aastatel. „Võrkpalli mängin edasi ja olen jätkuvalt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli naiskonna liige.“ Lisaks meeskonnaspordile käib Liis oma elukaaslasega ka rahvatantsus. „Ise ka ei tea, kuidas sinna sattusime,“ jutustab ta ja laiutab muiates käsi. „Aga praegu oleme selle juurde jäänud.“

lf1Kujunemine Lastefondis
„Nüüd sügisel algab mul Lastefondis kolmas aasta,“ meenutab Liis möödunud tudengipõlve, mil ta Lastefondi ridadega liitus. „Esimene kontakt oli vabatahtlike töökoosolekul, kuhu kursaõed mind endaga ühes võtsid.“ Kõrgkool on Liisil nüüdseks edukalt lõpetatud, aga Lastefondi kogemus pole end veel ammendanud. „Alguses pani  kõige enam imestama vabatahtlike töömaht ja kui palju nad Lastefondi töösse panustavad,“ jagab Liis oma muljeid. „Esmapilgul ei näegi seda sügavuti ja peensusteni välja töötatud struktuuri.“ See sai uuel juhil paremini selgeks, kui ta omal ajal ise vabatahtlikuna üritustel osalema hakkas. „Pealegi, meeskonnas olek on mulle alati sobinud.“

Kui eelmise aasta vabatahtlike juht Pille Marmor esitas kevadel soovi Liisiga kohtuda eesmärgiga pakkuda talle vabatahtlike juhi ametikohta, ei osanud Liis esialgu kokkusaamisest midagi oodata, pigem muretses, et on midagi valesti teinud. Aga tuli hoopis selline pakkumine. Liis ei võtnud kohta kohe vastu. „Pidin natuke järelemõtlemisaega paluma, sest olen selline, kes vajab ka enda jaoks aega,“ kirjeldab ta. „Aga aega ei tule kuskilt juurde, selle peab ise endale tekitama,“ on ta kindlalt veendunud. „Midagi vajab alati tegemist. Asi on aga ikkagi aja planeerimises. Kui õigesti planeerida, siis jõuab.“ Samas kinnitab ka Liis, et mõne asjaga jääb tõesti vahest hätta ja see tuleb hiljem järele teha. „Aga eks nii õpibki,“ leiab ta. „Tean, et olen heaks aja planeerimiseks võimeline. Oma asi, kas ma seda ka alati teen,“ oskab Liis ka enda vigade üle naerda. Mis teda aga lõpuks sundis uut positsiooni vastu võtma, oli elufilosoofia. „Otsustasin lõpuks, et kõik väljakutsed peab ikkagi enda jaoks vastu võtma,“ lausub ta ning lisab, et uued ülesanded viivad mugavustsoonist välja ja hoiavad igavuse tekkimise eest.

Praeguseks on Liis end natuke juba sisse elanud ja kiidab oma eelkäijaid, kes on siiamaani teinud head tööd. Mõned murepunktid on aga siiski. „Sel aastal läksid paljud vabatahtlikud meie hulgast ära,“ ütleb ta. „Motiveeritud inimesi on aga ikka vaja, muidu võib jõudu väheseks jääda.“ Muuhulgas lisab Liis veel, et viimase aja murekohaks on püsiannetajate arvu suurendamine. „Aga liikuda saabki ainult paremuse poole,“ säilitab ta oma positiivse hoiaku. „Tuleb endale ainult ikka ja jälle meelde tuletada, mis meie tegevuse eesmärk on.“

Väärtushinnangute jätkuv kujundamine

Liis osaleb ka ise aktiivselt üritustel annetuste kogumiseks.

Liis osaleb ka ise aktiivselt üritustel annetuste kogumiseks.

„Kui millalgi elule järele vaadata, siis näed, et oled kellelegi midagi head teinud,“ vastab Liis mõtlikult, kui temalt küsida, mis tasu ta vabatahtlikuks olemises näeb. „Mulle meeldib see mõte.“ Muidugi tuleb ka negatiivsete kogemustega hakkama saada, räägib ta. „Aga seda suurem on rõõm iga positiivse elamuse üle.“ Lisaks ajendab Liisi tegudele eneseteostuse võimalus. „Uued elukogemused, enda ületamine ja enda proovile panek,“ võtab ta lühidalt kokku.

Paljudel inimestel on valus rääkida nii kurval teemal nagu laste haigused. „Mingil määral on tõesti paratamatu, et võtad nähtu ja kuuldu südamesse,“ nõustub Liis. „Aga sellistele olukordadele ei pea ju kurbusega vaatama,“ lisab ta veendunult. „Tuleb pigem rõõmustada, et sai jälle kellelegi toeks olla. Tuleb keskenduda abile, mitte haigusele,“ tahab ta kõigile südamele panna.

Loe ka Tallinna vabatahtlike juhist Erik Reinholmist siit 

 

 

Loo autor: Margit Tensok

Fotod: Grethe Rõõm, Lastefondi vabatahtlikud