Ratsutamisteraapias töötavad abivajaja heaks terapeut ja hobune koostööpartneritena

Ratsutamisteraapiast ja selle mõjust käis Üleannetuse koosolekul rääkimas füsio- ja ratsutamisterapeut Tuuli Bürkland. Ülevaate hipoteraapia olemusest ja ratsutamisterapeudi tööst pani blogisse kirja TÜ Kliinikumi Lastefondi vabatahtlik Kaisa Mihklepp.

Väljavõte ratsutamisteraapia kutsestandardist:

See kompetents kirjeldab teraapiaprotsessi, kus kasutatakse partneri või vahendina hobust. Teraapia toimub keskkonnas, mis võimaldab kasutada erinevaid ratsutamisteraapia aspekte, et toetada inimese sensomotoorseid (näiteks hobuse liikumine ja rütm, kehasoojus jm), kognitiivseid (näiteks hobuse hooldamine, varustuse paigaldamine, harjutused hobusega jm) ja psühhosotsiaalseid (näiteks emotsionaalne side loomaga, eneseregulatsioon, teiste märkamine, mitteverbaalne suhtlemine jm) tegevuseeldusi ja võimeid.

Ratsutamisterapeut teostab hobuse kaasabil kliendiga füsioteraapiat. Sellisel juhul on terapeudi koostööpartner hobune, kellega ühiselt täidetakse erinevaid terapeutilisi eesmärke ja ülesandeid. Teraapiat tehakse vastavalt inimeste ehk klientide võimekusele. Kehtib järgmine põhimõte: there is no disability, only ability!

Üldiselt saab loomi kaasavaid sekkumisi jagada järgmiselt:
a) loomi kaasav teraapia ehk hipoteraapia;
b) loomade abil õppimine (eripedagoogika alla käiv haru);
c) loomi kaasavad tegevused.
Laias laastus saabki loomateraapiat ja/või hipoteraapiat teha füsioterapeut, tegevterapeut ja logopeed, olles läbinud vastava koolituse. Kuigi ratsutamisterapeudi nimetus on kõigil ühine ning kõik kaasavad oma töösse hobuseid, on valdkonniti teraapiatöö eesmärgid, meetodid ja sihtrühm siiski väga erinevad. Ratsutamisterapeudi poole pöördumisel on seega oluline valida terapeut, kes töötab valdkonnas, mille abi on kõige kasulikum.

Eestis jagatakse terapeutiline ratsutamine kaheks:
1) Erivajadustega inimeste ratsutamine – sport ja harrastus, mis aitab kohaneda erivajadusega;
2) Ratsutamisteraapia – rehabilitatsioon hipoteraapia kujul.
Ratsutamisterapeut kasutab hobust kui raviabilist, tuginedes tegevusel enda erialale. See eeldab kõrgharidust teraapias, näiteks füsioteraapias, samuti võimalikult pikaajalist kogemust hobustega (teadmised hobuse biomehaanikast ja kinesioloogiast). Minimaalselt peaks olema hobustega kogemust kolm aastat. Tegelikkuses on see aeg aga liiga lühike, et looma tundma õppida, osata temaga ringi käia ja olla teadlik ohu- ja riskifaktoritest. Teraapia peamine eesmärk on siiski tagada turvalisus ja alles seejärel lisandub sekkumine terapeutilise tegevuse kaudu.
Eestis on ratsutamisteraapiast peamiselt kasutusel individuaalteraapia, kuid proovitakse juurutada ka rühmateraapia vormi. See tähendab, et ühes tunnis osaleb kaks ja enam klienti ning eeldab vähemalt kahe teraapiahobuse olemasolu ja rohkem abilisi. Kokkuvõttes võib teraapia planeerimine ja korraldamine kujuneda üsna keeruliseks ettevõtmiseks.

Kellele sobib ratsutamisteraapia?
Ratsutamisteraapia sobib laiale vanuserühmale – kirjanduse andmetel poolest eluaastast kuni kõrge eani. Eestis osalevad praegustel andmetel teraapias kõige rohkem lapsed vanuses 5–12 aastat.

Kellele on ratsutamisteraapia mõeldud? Milliste diagnooside puhul teraapia sobib?
Kliendid, kellel on elukestev haigusseisund, näiteks ajukahjustus, intellektuaalne arengupeetus või käitumishäired – kõik nimetatud juhtumid on pikad protsessid.
Erivajadus ja/või arengupeetus võib varieeruda laias ulatuses: kehaline, kognitiivne ja/või emotsionaalne erivajadus või arengupeetus.

Tervisliku seisundi hindamine
Enne ratsutamisteraapiaga alustamist tuleb kindlasti hinnata kliendi tervislikku seisundit – oluline on välja selgitada, kas teraapia on inimesele näidustatud. Ratsutamisteraapia ei pruugi sobida kõigile ja kindlasti pole see imeravi. Järgmine samm on leida sobiv teraapiahobune, kes pakuks kliendile õiget sisendit, ning moodustada sobiv meeskond.

Ratsutamisteraapia korraldamine ja miks on hobune hea partner
Vastavalt lapse vajadustele tehakse hobuse seljas harjutusi. Kui hobune kõnnib sammu, mis on neljataktiline, tekib inimese kehasse kõnnitaoliste liikumiste jada – ühe minuti jooksul tekitab see üle 100 liikumisimpulsi. Hobune liigutab ratsutaja keha ette-taha, küljelt küljele, üles-alla – kõik kokku annavad pööramise liigutuse. Liiguvad erinevad kehapiirkonnad: vaagen, puusaliiges, kehatüvi. Terapeut on isik, kes pakub õiget asendit hobuse seljas ja sobivat hulka rütmiliste harjutuse jaoks.
Teraapias on oluline ka hobuse ja kliendi omavaheline side. Igal inimesel võib kontakt loomaga olla erinev, näiteks ühepoolne, agressiivne või liiga intensiivne. Hobune on hea kaaslase ja sõber – ta ei anna hinnanguid, kuid suurendab motivatsiooni.
Kui varem oli võimalik hobuteraapiat Eestis saada ainult Harjumaal ja Tartumaal, siis nüüd on olukord paranenud ja nende kohtadele on lisandunud Pärnumaa, Läänemaa, Valgamaa, Võrumaa ja Järvamaa.

Milline on sobiv teraapiahobune?
• Psühhosotsiaalsete probleemide korral rahulik, ise kontakti otsiv;
• Oluline on hobuse ja kliendi vaheline suhe;
• Kehalise erivajaduse korral terve nii kehaliselt kui ka psüühiliselt, turvaline, mugava seljaga, sümmeetriline, kliendi vajadustele vastav.

Teraapia intensiivus ja sagedus
Teadusartiklite põhjal on ratsutamisteraapia soovituslik sagedus kaks korda nädalas, kestvusega 30–60 min, kokku 10 nädalat – see kehtib kehalise erivajaduse korral. Kui on tegemist psühhosotsiaalse probleemiga, siis pigem võiks teraapia toimuda üks kuni kaks korda kuus. Sellele peaks lisanduma veel paljude spetsialistide ühine lähenemine, näiteks koostöö logopeedi, psühholoogi, eripedagoogiga.
Kehalise erivajaduse korral on esmane ratsutamisteraapia arengule kõige mõjusam, hiljem nii suurt arenguhüpet kehalises võimekuses üldiselt ei lisandu.

Ratsutamisteraapia olukord Eestis
Aastatel 2004 ja 2005 toimusid esimesed kursused Eestis TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituudi, Eesti Ratsaspordi Liidu, Türi Maamajandus ja Tehnikakooli koostöö tulemusena. Selle tulemusena lõpetas kursuse 19 diplomeeritud ratsutamisterapeuti, kellest praegu tegutsevad aktiivselt kümme. Praegu aga on käimas uus kursus, mille tulemusena peaks eelnevale lisanduma veel kümme vastava kvalifikatsiooniga ratsutamisterapeuti. 2006. aastal loodi Eestis ka vastavaid terapeute koondav liit.

VAATA VIDEOT, kuidas aitab ratsutamisteraapia liitpuudega Hanna-Britat!

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond on võtnud erinevad arendavad teraapiad, sh ratsutamisteraapia oma käesoleva aasta põhikampaania Üleannetus fookusesse. Mine veebilehele Üleannetus ning anna ka enda panus, et toetada raskelt haigetele lastele arendavate teraapiate võimaldamist!