Esimene kogemus Lastefondi vabatahtlikena

Lastefondi värsked huvilised Saara Selgmäe ja Katriina Gorjunov said üle-eelmisel nädalavahetusel esimese kogemuse Lastefondi vabatahtlikena Tartu Maratoni Mini Kuubiku hooaja lõpetamisel oma aega annetades. Enda tegevusest, saadud kogemustest ja ürituse jooksul esinenud emotsioonidest kirjutavad tüdrukud pikemalt järgnevas blogiloos.

Käisime 21. oktoobril Lõunakeskuses Tartu Maratoni Mini Kuubiku hooaja lõpetamisel Lastefondi vabatahtlikena. See oli meile mõlemale esimene vabatahtliku kogemus. Kuigi me ei teadnud, mida oodata, läksime kohale ja olime kõigeks valmis. Vabatahtlik töö toimus kahes vahetuses ja meie olime teises vahetuses.

Katriina:

Olin alles üles ärganud, kui kuulsin, et keegi helistas mulle. Selgus, et üritusele oli väga vaja näomaalijat, kuid ükski professionaalsetest näomaalijatest ei saanud kohale tulla. Pakkusin oma abi, kuigi ma polnud seda tööd elus kordagi teinud. Pintsli ja värvidega oli mul natuke kogemust ning lootsin, et sellest piisab. Kui me kohale ilmusime, pidingi kohe ohjad enda kätte haarama ja maalima asuma. Alguses ei tulnud see üldse välja. Lapsevanemad vaatasid mu kunstiteoseid selliste nägudega, nagu nemad saaksid sellega mitu korda paremini hakkama. Mida rohkem ma maalisin, seda vähem hakkasin muretsema õppisin tehnika kiiresti ära (tähtis on alustada heledate värvidega ja lõpus teha tumedamatega) ja siis läkski juba lihtsamalt. Mul vedas ka sellega, et lapsed tahtsid tihti sarnaseid asju, näiteks tiigrinägusid sain ma teha vähemalt 20 korda. Mõnikord tuli mu juurde aga väike laps ja palus maalida kas nahkhiirt või merineitsit. Ka sellise olukorraga pidi hakkama saama. Lapsele ei tohi ju “ei” öelda, seega tuleb ta kas ümber veenda, et liblikas on ikkagi parem kui nahkhiir, või lihtsalt alla anda ja maalida oma elu parim merineitsi.

Saara:

Kuna kohale jõudes pidi Katriina kohe näomaalija töö üle võtma, jäin mina lihtsalt tema kõrvale ootama ja vaatama, mis edasi saab. Rääkisin natuke teiste vabatahtlikega ja leppisime tööjaotuses kokku. Mõmmikuks olemine tundus alustuseks vähem vastutusrikas ülesanne ja nii otsustasingi järgmised kolm tundi veeta soojas karukostüümis.

Kui meie vahetus oli algamas, aidati mulle Mõmmiku kostüüm selga ja anti nõu. Kuna olen ise üsna pisike, tahtis kostüüm mul pidevalt seljast ära kukkuda, lisaks oli nähtavus üpris piiratud. Alguses olin enda rollis veidi kõhklev, aga pärast esimeste laste naeratusi ja kilkeid oli igasugune hirm läinud. Peamiselt sain jagada palju kallistusi nii kõige väiksematele kui ka natuke suurematele. Peale selle tegin veel koos lastega pilte ja püüdsin erinevate tantsuliigutuste ja plaksumängudega olla nii aktiivne karu kui võimalik. See üritus õpetas mind, kuidas lastega paremini suhelda ja pani neid palju rohkem armastama. Pärast sadade kallistuste jagamist oli minu töö lõpuks tehtud. Olin väsinud ja väga higine, kuid õnnelik.

Sel päeval õppisime palju. Tuleb olla julge ning lihtsalt härjal sarvist haarata. Kui alguses midagi välja ei tule, siis ei maksa lootust kaotada, lõppude lõpuks õnnestub miski ikka. Sinu ümber on palju toredaid ja toetavaid inimesi, kes on kõik kogenud midagi sarnast ja teavad, mida sa tunned ega mõista seetõttu sind hukka.

Kõrvaloleval fotol on vasakul Katriina ja paremal Mõmmik Saara.