Peale reedest lumetormi oli laupäeva hommikuks akna taga taas kevad – päike paistis, linnud siristasid, veed vulisesid ja inimesed ei kandnudki mütsi. See oli aga alles algus…
Mis?
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi visiooniseminar „Kuhu me minna soovime ja kuidas sinna jõuda?“.
Millal?
6. aprillil 2013. aastal.
Kus?
Dorpat hotelli 0 korrusel, kuhu võib jõuda väga lihtsalt – mine otse restorani poole, kuid keera enne seda paremale ja mine siis trepist alla, alla jõudes pööra vasakule, mine kõikidest koridoris olevatest wc-dest mööda ja pööra siis veel vasakule ja mine natukene otse ja kui sa nüüd veel korra paremale pöörad, siis oledki kohal. Ja kohale jõudsid paljud!
Kes?
Madalalaelisse akendeta saali oli kogunenud terve hulk naerusuiseid SA TÜK Lastefondi vabatahtlikke nii Tartust kui Tallinnast, tegevjuht Agnes, projektijuht Aneth, nõukogu esimees Jaan ning 2 neiut AIESEC-ist. Nagu ka üritusel mainiti, oleks osavõtjate koosseis saanud kindlasti noomituse soolise võrdõiguslikkuse volinikult. Terve karja naiste kohta vaid üks meesvabatahtlik – tuleb tõdeda, et asi on võrdsusest üsna kaugel.
Miks?
Selleks, et SA TÜK Lastefondi tegevusega tutvuda ja saada teada, mis peitub nende keeruliste meditsiiniliste diagnooside taga, mis Lastefondi tiiva alla võetud lastel esinevad. Samuti selleks, et genereerida uusi ideid, arutleda meie põhiväärtuste üle ning harjutada tegutsemist ühtse meeskonnana.
Kuidas?
Kogu ürituse võib laias plaanis jagada kahte ossa – passiivne ja aktiivne. Visiooniseminar algas passiivse osaga. Esmalt andis tegevjuht Agnes ülevaate, mis kampaaniad ja projektid 2013. aastal teoks saavad/on juba saanud. Vahepeal valgustas projektijuht Aneth, mis on juba tehtud ja veel teoksil projekti H.E.A. – Heategevusega Eestimaa Aktiivseks raames. Seejärel haris meie vabatahtlikust TÜK Geneetikakeskuse lastearst Mari-Liis kohalolijaid meditsiini teemadel. Saime põgusalt teada, mida kujutavad endast diagnoosid, mis esinevad Lastefondilt toetust saavatele lastele ja milleks täpsemalt toetused lähevad. Esimese osa lõpuks said kõik vabatahtlikud nõukogu esimehelt pika pai (sõnadega muidugi). Ilmselt Mari-Liis Lillest inspireerituna rõhutas Lastefondi nõukogu esimees, et me oleme Lastefondile vajalikud ja fondis saadaks ilma vabatahtliketa kõvasti halvemini hakkama.
Kui loengu vormis passiivne osa läbi sai ja enamus juba poole oma energiast kulutatuks kuulutasid, hakkas pihta aktiivne pool päevast. Selleks oli meie alati särav koolitusjuht ja visiooniseminari koordinaator Kerda kutsunud kohale kaks vahvat ja asjalikku neiut rahvusvahelisest üliõpilasorganisatsioonist AIESEC. AIESEC-i koolitajad aktiviseerisid nii meie keha kui ka vaimu. Üheskoos sai joonistada, tutvuda, kirjutada, nuputada ning julgemad esinedagi. Lastefondi vabatahtlike käte läbi valmis terve hunnik portreesid, üks ilusam kui teine, paberile sai ideaalse vabatahtliku kuvand ning hetkega pandi kokku võimsaid kihutuskõnesid püsiannetajate võitmiseks. Loomulikult ei puudunud ka turgutav kohvipaus koos energiat andvate koogikeste-saiakeste ning üleüldise jutuvadaga.
Kella poole neljaks olid kõikide energiavarud justkui imeväel taaskord maksimumini viidud – reipal sammul, naeratused näol korjati oma kodinad kokku ja liueldi maa alt taas päikesevalguse kätte
petlikku kevadilma nautima.
Ka positiivne järelkaja annab tunnistust, et visiooniseminar „Kuhu me minna soovime ja kuidas sinna jõuda?“ läks igati korda!
Mina juhatuse liikme ja ühe korraldajana olen ikka väga rahul – uuemad inimesed said üksteist näha ja fondiga tuttavamaks (ja meie fondi abivajajate lastega). Samuti said vabatahtlikud anda ideid tulevikku ja end positsioneerida edaspidiseks fondi tegemistes.
Pärast iga ühist vabatahtlike üritust tahaks hõigata: ” Jääääks see vaid nii!” Oleks kõik ka edaspidi nii aktiivsed ja tublid ja tegusad ja ühtehoidvad ja positiivsed kui motivatsiooniüritustel. Seega, rohkem kaasalöömist ja avatumat suhtumist ka FB vestlustes, kirjavahetustes ja loomulikult näost-näkku suhtlemistel koosolekutel ja üritustel. Aitäh teile!
Minu jaoks oli see üritus äärmiselt meeldiv, sest sain suhelda nende inimestega, kellega varem polnud veel suhelnud. See andis mulle uuesti juurde meeletult energiat.
Meeldejääv, omapärane, sain uusi teadmisi.
Tänu visiooniseminarile tean Lastefondi vabatahtlikest ja fondiga seotud haigustest palju rohkem. Lõbus oli koos Lastefondi vabatahtlikega kujutada, milline võiks olla täiuslik vabatahtlik.
Mõtlemapanev, aga ka häid ja positiivseid meeskondlikke (ühtekuuluvus) emotsioone genereeriv üritus.
Kuhu lähed, Lastefond?
Ühtsuse poole. Väga tore oli, et kohale oli tulnud palju tallinlasi ning ka uusi huvilisi.
Ma loodan, et Lastefond läheb nüüd pika ja kindla sammuga edasi 🙂
Tõstma inimeste teadlikkust erinevatest laste terviseprobleemidest, teadvustama neid heategevuse võimalustest – iga inimene saab aidata!
Ikka edasi ja suurte sammudega!
Kõrgele, kaugele, iga lapse südamesse ja koju!
Aitäh, kõigile korraldajatele ja kohalolnutele!
-Quo vadis, Lastefond?
–Per aspera ad astra!