Ülevaate miljööteraapiast ja ravikodudest pani blogisse kirja TÜ Kliinikumi Lastefondi vabatahtlik Kaisa Mihklepp. 

Miljööteraapiline ravikodu loodi Masingu kooli juurde 2014. aastal pilootprojekti „Pikaajaline rehabilitatsiooniteenus raske ja püsiva psüühikahäirega lastele“ raames ning Norra Finantsmehhanismi rahastuse toel. Projekt näeb ette pakkuda psüühika- ja käitumishäiretega ning sotsiaal- ja õpiprobleemidega lastele kolme rehabilitatsiooniteenuse vormi: ööpäevaringne, päevane ja järeltoetus, millest ööpäevaringset osutabki ravikodu.

Miljöö + teraapia = miljööteraapia?

Miljööteraapia mõiste koosneb kahest osast, need on miljöö ja teraapia:

  • Miljöö tähistab korraldamist või soodsa olukorra loomist millegagi toimetulekuks;
  • Teraapia tähistab muutust ja arengut.

Miljööteraapia on ööpäevaringne asutusepõhine miljööterapeutide poolt läbiviidav rehabilitatsiooniteenus, mille üldine eesmärk on peale teraapias osaleva isiku aitamise kaitsta ühiskonda ja otsest ümbruskonda teenusele tulnud lapse psüühikahäire tagajärgede eest.

Kuidas jõutakse miljööteraapilisse ravikodusse?

Miljööteraapilisse asutusse jõudnud laste ja noorte probleem ei ole nende käitumine – neil ei ole käitumisprobleemi. Neil on lihtsalt keeruline toime tulla iseenda ja sotsiaalsete oludega enda ümber. Nad on sattunud nõiaringi, kus nende olemine tekitab järjest kasvavaid probleeme ja ahastust. Seetõttu on oluline, et miljööteraapilises ravikodus pakutakse lapsele võimalust tegeleda valusate ning keeruliste kogemuste ja tunnetega, nii et nad saaksid oma praeguses olukorras tegeleda enda muutmise ja arenguga.

Miljööteraapia olemus

Põhiline miljööteraapiline ülesanne on: korraldada keskkond nii, et ebapiisava sisemise korrastatusega lastele ja noortele antakse võimalus tegeleda iseenda muutmise ja arenguga. See on võimalik, kui raviasutus pakub eesmärgipäraseid struktuure, et laps julgeks areneda suurema iseseisvuse ning paremate sotsiaalsete oskuste – eelkõige empaatia ja vastastikuse mõistmise poole.

Arengu all peetakse silmas ülesehituslikke ja süstematiseerituid protsesse, mis soodustavad piisavalt head sotsialiseerimist stabiilses ja turvalises keskkonnas.

Lapsele tuleb tagada vähemalt järgmised võimalused:

  • Oskus saavutada teatud sõltumatus (eneseregulatsioon);
  • Oskus näha erinevaid valikuvõimalusi ja langetada otsuseid (olukorra mõistmine ja enesetunnetamine);
  • Koostoimisoskus inimestega enda ümber (sotsiaalne kompetents, ümberolijatega täpsem arvestamine ja suhestumine).

Mis on miljööteraapias teraapilist?

Teraapiline lähenemine seisneb selles, et noorele luuakse vajalikud ja reaalselt toimivad tingimused enda muutumise ja arenguga tegelemiseks. Miljööteraapilises keskkonnas toimuvad tegevused seisnevad järjepidevuses, mistõttu on oluline, et lapsele võimaldatakse ööpäevaringselt selles keskkonnas viibida. Igapäevane elu ravikodus annab lapsele/noorele ja terapeudile võimaluse koos olla. Miljööteraapia on meeskonnatöö – et kõik oleks läbi mõeldud, millised on lühemad perspektiivid, millised pikemad selle lapse toetamisel. Aidatakse oma isikust lähtuvalt, kuid lapse vajadusi silmas pidades.

Mitmed ühistegevused, töö väljakutsete ja toimetulekuga ning kuuluvuse ja enesehinnanguga loovad struktuuri ja keskkonna, mis on noorele tema arengus vajalikud. Kõik teenuse jooksul toimuvad tegevused on läbi mõeldud ja laste igapäev on hoolikalt struktureeritud. Näiteks argipäeva struktuur seisneb muu hulgas hommikusest äratusest ja enda korrastamisest, söögikordadest, kooliajast, kindlast tegevusest, magamaminekust ja öörahust. Struktuuri eesmärk on kontroll, stabiliseerimine ning problemaatilise käitumise muutmine ja võimaldamine lapsel arendada probleemi lahendamise oskusi, et enese, teiste inimeste ning keskkondlike stressiallikatega toime tulla.

Kasutatud kirjandus:

  1. Larsen, E. (2016). Miljööteraapia laste ja noortega. Organisatsioon kui terapeut. Tallinn: Menu Meedia.
  2. Mevik, K. (2017). Miljööteraapia praktikas: lugusid tööst haavatavate laste ja noortega / Kate Mevik ja Erik Larsen. Tallinn: Menu Meedia.
  3. Rygaard, P. N. (2014). Kiindumishäirega laps. Praktilise teraapia käsiraamat. Eesti: Kirjastus SE&SJ.
  4. Shives, L. R. (2012). Basic concepts of psychiatric-mental health nursing 8th edition. Hiina: Lippincott Williams & Wilkins.
  5. Metsküla, L. (2014). Lastepsühholoog miljööteraapiast: Oluline on see, et üks täiskasvanu suudab ja jaksab noortesse uskuda. Õhtuleht, 21.12.2014 http://www.ohtuleht.ee/652089/lastepsuhholoog-miljooteraapiast-oluline-on-see-et-uks-taiskasvanu-suudab-ja-jaksab-noortesse-uskuda.