Lastefond rahastab juba aastaid täiendava psühholoogilise ja terapeutilise toe pakkumist mitmes asenduskodus, kus kasvavad lapsed, kel selja taga erinevad läbielamised. Ilma Lastefondi tublide annetajate abita ei oleks võimalik aidata lapsi vajaliku kiiruse ja järjepidevusega erinevatel põhjustel, olgu selleks pikk distants või ajakulukas ootejärjekord erialaspetsialisti juures. Kuid töö katkiste hingedega ei ole tükitöö, lapse tervenemine eeldab pikaajalist pühendumist ja tegelemist, et saada üldse aimu lapse tõelisest minevikust, tema läbielamistest ja muredest ning osata teda sobival moel aidata. Teraapia saab edukas olla vaid siis, kui see on järjepidev ja pikk protsess, muutused vajavad aega ning pidevat kinnistamist.
On palju loota, et asenduskodusse sattunud lapsega usalduse loomine on lihtne. Lastega töötav spetsialist peab muutuma nende jaoks omaks, tundma lapsi, nende tausta ja eripära, arvestama selle kõigega lastega suheldes, et leida lapse sotsialiseerimiseks parim meetod. Traumeeritud lapsega tegelemisel on ülioluline, et laps tunneks end turvaliselt. Keskkond, kus laps viibib, peab olema talle tuttav ja pingevaba, parim koht selleks on üldjuhul lapse elukoht – asenduskodu pere. See eeldab aga nii vaimset kui füüsilist terapeudipoolset kohaolekut. Lastefondi meeskond mõistab hästi traumeeritud laste vajadusi ning toetab seetõttu juba aastaid selliste protsesside läbiviimist asenduskodudes.
Müramisteraapia, kallistamisteraapia, niisama lesimine – igale lapsel oma
Tudulinna asenduskodu terapeut Pille Kriisa selgitab, et terapeudi töö aluseks on laste vaatamine, jälgimine ning nendega kontakti saamine, laskudes selleks lapse tasemele ja valides sobiva tegevuse, olgu selleks mängimine, põrandal voodi all roomamine või lihtsalt voodis külitamine. Ametlikkusega siin majas kaugele ei jõua. „Ma lähenen alati läbi mängu, loen sealt välja enda jaoks vajaliku info ja tegutsen vastavalt,“ selgitab Pille. „Jälgin grupidünaamikat, räägin jooksvalt, vajadusel eraldan kellegi grupist ja teen individuaalset tööd. Terapeut peab oskama sulanduda, läbi mängu aru saama, mida laps on läbi elanud, kui ta ise seda ei räägi.“
Asenduskodu juhataja Karis Mugamäe täiendab, et asenduskodu ei saa pakkuda lapsele vaid elamispinda ja järelvalvet, asenduskoduteenuse sisu on tegelikkuses midagi palju sügavamat – see on töö lapsega, tema mineviku, oleviku ja tulevikuga. „Kui lapsed meie juurde satuvad, on nad tihti juba liigagi palju nii emotsionaalselt või füüsiliselt haiget saanud. Nad on traumeeritud lapsed, kel tuleb iseenda ja oma minevikuga rahu sõlmida. Meie kiires ühiskonnas ja ootusi täis elus on seda kõike aga väga keeruline teha. Laps teab ka ilma meie jututa, et tal tuleb koolis hästi õppida, teistega hästi käituda jne. Aga kui puudub selleks kõigeks tahtmine ja motivatsioon, kuidas siis edasi minna? Kui lapsel on raske iseennast leida, tuleb meil, teda ümbritsevate täiskasvanutel, teda parimal viisil toetada. Nii oleme edastanud koolile keerulistes olukordades laste puhul alati omapoolse sõnumi, et laps, kes teie juurde tuleb, peab õppima naeratama ja see on ainus, mida teilt ootame, sest see on kõige tähtsam,“ räägib Karis. „Läbi heaolutunde tekib areng, tekib motivatsioon edasi elada, oma elule eesmärk leida. Need väljakutsed on aga meie täiskasvanutegi jaoks väga rasked ning seetõttu tuleb siin appi terapeudi töö.“
Ka terapeut peab tundma oma piire ning andma lapsele aega endaga harjuda. Terapeudi töö eelduseks on lapsega samale lainele saamine. Pille viskab sageli tuppa lapse juurde pikali ja lobiseb igasugustel teemadel. Vahepeal korjatakse marju, koristatakse, loobitakse kasvõi muda ning tehakse vajadusel müramisteraapiat. Pille sõnul vajab laps eelkõige kaaslast, mitte hundikarja juhti.
Igaüks on väärt head elu ja rõõmsaid hetki
Sellel põhjusel võtab Karis sageli lapsi ka enda juurde koju. Ta tunneb, et lapsed usaldavad teda ja nende mured peavad tulema nende seest välja märkamatult, midagi ei saa välja pressida. Kõigeks tuleb aga võtta aega ja luua võimalusi koos olemiseks. „Kui me ei tea lapse tausta, ei saa me teda vajalikul määral aidata,“ selgitab ta. Valu ja läbielamised tekitavad lapse käitumises ootamatuid muutusi ka täiesti positiivsetes olukordades. „Näiteks ükskord oli ühel lapsel sünnipäev, meil oli üheskoos väga lõbus, rääkisime, tegime nalju ja mängisime, kuid tordi lõikamise ajal oli meie sünnipäevalaps kadunud – ta oli läinud oma tuppa ennast lõikuma. Miks küll? Põhjus selgus aga läbi vere, pisarate ja tugevate kallistuste vahel: meie tüdruk ei olnud lihtsalt selliste ilusate asjade ja rõõmu tundmisega harjunud ning talle tundus, et ta ei olnud seda väärt. Ta ei tulnud sel hetkel oma tunnetega toime ega osanud tähelepanuavaldusele kuidagi teistviisi reageerida, kui end rõõmu tundmise eest karistades,“ toob Karis ühe tavainimesele uskumatuna tunduva näite. „Lapsed, kes on õppinud end vigastama, vajavad aega ja mõistmist. Me peame eelkõige mõistma, et muutused ei tule üleöö ning vahel aitab lihtsalt loomingulisus. Näiteks hakkasime meie ühele oma tüdrukule õpetama kitarrimängu, mille läbi sai ta talle vajaliku valuaistingu kätte läbi valusate sõrmeotste. Tuleb lihtsalt olla loominguline!“
Hea perevanem annab turvatunde ja kuulab laste arvamust
Igal lapsel peaks olema kodu, kus on vanemad, tähistatakse tähtpäevi ja õpitakse igapäevaelu oskusi ning ka kohustusi. Asenduskodu peab pakkuma lapse jaoks seal viibimise ajal kodu. Sel põhjusel on Tudulinna asenduskodu tööd korraldades tehtud aja jooksul palju muutusi. Terapeutide juhtimisel ja toetusel rakendatakse asenduskodus miljööteraapiat ja luuakse võimalikult kodune õhkkond, tehakse kõike, mida tavalises koduski. Loodud on perevanema süsteem ehk n-ö peres tegeleb lastega kaks täiskasvanut, perevanemat, see annab lastele turvatunde ja teadmise, et neil on kindlad inimesed, kelle poole vajadusel pöörduda. Tudulinna asenduskodu peredes elab koos korraga kuni kuus last.
„Meie töö puhul on lapsed ise kõige ausamad ja otsekohesemad hindajad. Lapsi tuleb kaasata ja nende arvamust kuulata,“ räägib Karis. „Võib esmapilgul tunduda lausa uskumatuna, kuid tihti loeb lapsele palju ka meie töötaja välimus. Näiteks võib probleem olla ka see, kui meie perevanem meenutab lapsele välimuselt tema ema, kes talle haiget tegi ning seetõttu on usalduse võitmine selle perevanemaga lapse jaoks ääretult raske. Võib aga olla ka vastupidi – meie perevanem saab lapsele nii omaks, et temata on raske olla. Nii soovis üks meie laps endale perevanema kampsunit, sest see andis talle öösel uinudes vajaliku turvatunde.“ Laste arvamus on oluline nii perevanematele kui asenduskodu juhile Karisele.
Parim kink – laste naeratus – võib olla aastatepikkuse töö tulemus
Asenduskodus saavad lapsed elada kuni täiskasvanueani, edasi saab meie perevanemast lapse jaoks tugiisik, kes abistab last asjaajamisel, töö leidmisel ning eluga edasiminekul. Karis ise on hetkel tugiisik kahele kasvandikule.
Enamik lastest läheb edasi uude peresse, vähem on neid, kes saavad tagasi oma vanemate juurde. Üldjuhul on Tudulinna asenduskodu laste vanemate mureks liigne alkoholi tarvitamine või narkoprobleemid, mille tõttu laste kasvatamine on neile ülejõu käiv. Võib öelda, et ka neil puudub justkui tahe ja motivatsioon, et oma elu muuta.
Sageli on vanemate hoolimatusest või oskamatusest tekkinud lastele aga väga olulised traumad. „Näiteks kartsid meie juurde elama sattunud 2,5-aastased õde-vend meeletult õue minna, sest nad ei olnud kunagi väljas käinud! Nad kohanesid vaikselt väljas käimisega suveperioodil, kuid talvel algas kogu meie töö otsast peale, sest suvel lund ei olnud ja see oli neile taas uus ja hirmutav kogemus,“ toob Karis näite. „Töö nendega oli äärmiselt raske, nad klammerdusid kramplikult teineteise külge, sest olid üksteise jaoks kõige olulisemad isikud, ainsad, keda senini oli saanud usaldada. Nüüd mitmeid aastaid hiljem on nendest lastest sirgunud tublid ja julged lapsed, kuid see on aastatepikkuse terapeutilise töö tulemus. Kogu nende ümbrus tuli muuta neile sobivaks nii, et see toetaks igati nende turvatunnet ning arengut, see on olnud mu töös üks esimesi väga tõsiseid katsumusi. Olen rõõmus, et olen saanud olla meie asenduskodus nende laste kõrval ja näinud nende edusamme. Parim kingitus meile on meie laste naeratus! Uskuge või mitte, aga meile sattunud lapsed on tihti unustanud naeratamise.“
Siinkohal meenutab Karis taas üht seika tema töös: „Oli olukord, kus mul tuli minna koos lastekaitsetöötajaga ise järgi kahele lapsele, 3- ja 5-aastasele õele-vennale, et neid asenduskodusse tuua. Kogemus oli uus ja hirm laste vastupanu ees oli aimatav. Vaikselt lastele olukorda selgitades ütles vanem laps väga selgelt ja julgelt, et tuleb asenduskodusse elama küll, aga tal on viis tingimust: te ei löö meid kunagi; te annate meile iga päev süüa; me saame minna lasteaeda; te ei jäta meid üksi koju ja me saame oma kaisukarud kaasa võtta. Kui see lapse mõttekäik kokku võtta, vajasid lapsed lihtsalt turvatunnet ja teadmist, et nende elu läheb paremaks. Nüüd kasvavad nad juba uues ja armastavas peres ning on igati vahvad noorukid.“
Kui võrrelda lastekodu ja asenduskodu, siis toovad Pille ja Karis välja asjaolu, et suhtumine ja väärtushinnangud on muutunud. Tänapäeval tehakse kõik, et laps oskaks kodu hoida, töökohta säilitada, vastutada oma lapse eest. Rangelt peetakse kinni põhimõttest, et tegemist ongi laste koduga sellel ajahetkel. Keegi ei tule üle ukse ilma loata, ei lapsendajad ega heategijad. Asjadest olulisem on laste turvatunne ja tugi. Lapsed käivad tavakoolides, suhtlevad väljastpoolt asenduskodu tekkivate sõpradega, neile pakutakse erinevaid huviringe, trenne, ekskursioone. Tudulinnas pannakse suurt rõhku lapse elus puudu olevale ehk suhetele, tunnetele, oma minevikuga leppimisele sotsiaalselt ja emotsionaalselt. Kui lapsel on välja kujunenud keerulised käitumismustrid, siis tuleb ka õpetada kriiside ja negatiivsete asjadega hakkamasaamist ilma vägivallata. Katsutakse koos üles leida kadunud enesehinnang. Selle kõigega tegeleb asenduskodus terapeut, mis omakorda on võimalik tänu Lastefondi headele toetajatele.
Pille ei tule ainult helistamise peale, Pille on kohapeal olemas. Kui ta kohe silma ei hakka, siis võib-olla ronib lastega voodi all või korjab metsas seeni, püüdes mõista ja tunnetada ning seeläbi aidata.
Lastefond rahastab oma annetajate toel (asenduskodudes kasvavate) laste täiendava psühholoogilise ja terapeutilise toe saamist erialaspetsialistidelt (terapeutidelt, eripedagoogidelt). Praegu toetame lastele psühholoogilise ja terapeutilise toe võimaldamisel asenduskodu Koidula Talu, Tudulinna asenduskodu, MTÜ Maria ja Lapsed Rakvere turvakodu, Tartu naiste varjupaika, Koeru perekodu ja Siimusti lastekodu. Varem oleme toetanud ka Haapsalu Hoolekandekeskust ja Vinni Perekodu.
Aitäh, head püsiannetajad, abi eest!