Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond on üks vanimaid lastehaiglate juures tegutsevaid heategevusorganisatsioone, mille üheks tugisambaks on vabatahtlikud. Head asjad ja muutused ei toimu aga üleöö, mis tähendab, et kõikides oma tegemistes peavad vabatahtlikud säilitama rahu, olema kannatlikud ning hea kohanemisvõimega. Üks neist rahulikest hingedest on Kärt Hüdsi, kes on juba viis aastat olnud pühendunud Lastefondi vabatahtlik.

Teekond Lastefondi
„Algusaastatel oli Lastefondis vähe inimesi ja kõike pidi ise tegema,” jutustab Kärt, kui küsin uudishimulikult tegevuse kohta heategevusfondis. Tema sõnul oli sattumine Lastefondi üsnagi juhuslik. Aasta oli 2009, kuldne sügis. Tol ajal oli Kärt Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna rebane, soome-ugri keeleteaduse erialal. Juhuslikult jäi tudengineiule silma heategevuslike organisatsioonide seminar ning ta otsustas kohale minna. Seminaril osalesid paljud ettevõtted, kes nii inimeste kui ka loomade abistamisega tegelesid. Nad otsisid endale vabatahtlikke appi. Ning juhuslikult oli ainsana Lastefondi koosolek toimumas pärast seminari ning Kärt otsustas sinna kohale minna. Sel hetkel ta veel ei teadnud, aga need kaks juhuslikku järjestikust sündmust pidid aasta pärast viima ta kohtumiseni Eesti Vabariigi presidendiga.

Kärdi esimene Lastefondi koosolek oli arvukuse poolest tagasihoidlik. Kohalolijad sai sõrmede peal üles lugeda. Ta selgitab, et sel ajal polnud vabatahtlike süsteem veel välja kujunenud. Lastefondi juhtis tegevjuht, kelleks tookord oli inspireeriv Küllike Saar. Seltskond oli tagasihoidlik, aga võimekas.

Üks esimesi suurüritusi, milles noor neiu osales, toimus juba sama aasta novembris. Mõni kuu pärast esimest koosolekut. Lastefond korraldas heategevusliku tervisepäeva „Energiasüst 2009”, mille eesmärk oli aidata enneaegselt sündinud imikuid. „Kindlaid rolle polnud. Kõik tegid kõike ja see sobis, sest nii sai kõike teada ja kõigega kursis olla.”

Kärt võib sõltuvalt olukorrast võtta hea meelega ohjad enda kätte. „Oma mugavustsoonist on raske välja saada. Aga kui oled korra väljas, siis läheb kergemini.” Pärast esimest üritust oli Kärt otsustanud, et siia ta jääb. „Äge on küll imelik sõna, aga just seda need inimesed siin ongi. Äge seltskond ja ägedad mõtted,” kirjeldab Kärt Lastefondi vabatahtlikke.

„Ma ise ei tea, kuidas see nii kiiresti läks, aga 2010. aastaks, kui Lastefond enda 10-aastast sünnipäeva tähistas, oli juubeliüritusel juba nii palju vabatahtlikke ja inimesi, et nimesid ning nägusid kokku viia enam ei saanudki,” meenutab Kärt hämmastunult käsi laiutades, silmad säravad ja suur naeratus näol.

Teekond kuulsuseni
„Ei, ei, ei. Kuulus ma küll ei ole,” naerab Kärt ja vehib kätega. “Paljud minu tuttavatest ei teagi, et kuskil vabatahtlik olen, rääkimata sellest, et minu tegevust on autasustatud”.

2010. aastaks oli Kärdi liitumisest Lastefondiga möödunud tegevusrohked 12 kuud ning tema panust märgati kõrgemate isikute poolt. Sel aastal said Aasta Vabatahtliku autasu kaks Lastefondi vabatahtlikku: Kärt Hüdsi ja temaga samaaegselt alustanud Sandra Liiv, kes on praegu Lastefondi tegevjuht ning Kärdi üks parimaid sõbrannasid. Lastefond oli sel ajal ainus organisatsioon, kust valiti välja kaks vabatahtlikku ja autasu andis neiudele üle Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves isiklikult.

Kärt ja Lastefond
Sõprus sai alguse Lastefondis

Pidulik sündmus toimus Tartus Athena Keskuses. „Korraldajad olid pingutanud, et üritus õnnestuks ja seda oli näha,” meenutab Kärt südamlikult. “Mulle meie president meeldib. Ta tundub olevat tore inimene.”

Teekond iseendani
„Mina ei koli mitte kuskile,” mäletab Kärt end lausuvat, kui ta oli 14-aastane ja kui tema pinginaaber oli teatanud kõigile, et peab perekonnaga Nõo alevikust ära kolima. Läks aga hoopis teisiti. Viie
aasta jooksul vahetas Kärt kolm korda elukohta, kolides Värskasse, Võrru ning lõpuks Tartusse. Ta
oli omal ajal kolimisele ja muutustele üldse väga vastu, kuid midagi head tuli tagantjärele sellest kogemusest ikkagi. „Selline pidev kohanemine uute olukordadega kasvatas iseseisvust,” räägib Kärt. Siinkohal mäletab ta eriti eredalt suusatunde Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis, kus ise pidi jälgima, et vajalik arv tunde oleks loodusradadel veedetud ja kirja pandud.

Muutused Kärdi elus jätkusid ka peale gümnaasiumi lõpetamist. „Tegelikult olen alati tahtnud ämmaemandaks saada, aga pärast keskkooli ei julgenud endale kohe sellist tõsist ametit ja suurt kohustust võtta. Seega mõtlesin, et lähen kõigepealt midagi muud õppima ning hiljem, kui endal pere olemas, tulen selle mõtte juurde tagasi. Aga Tartu Ülikoolis keeleteadusi õppides panin järjest enam tähele, et see lihtsalt ei sobi mulle.” Nüüd õpib Kärt Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemandaks ja ei ole oma otsust kahetsenud. „Muidugi, põnnama löömise hetki tuleb ikka ette. Aga need tuleb läbi mõelda ja abi saab erinevatest kohtadest.” Siinkohal viitab ta eelkõige enda kaasõpilastest ja õppejõududest koosnevale kollektiivile, kes loovad positiivse ja motiveeriva õhkkonna.

Kõigile muutustele vaatamata või just nende tõttu on Kärt looduslaps. „Elu on näidanud, et kohaneda saab ja peab. Seega on kodu seal, kus on kott, aga hing on Värskas!”

Kärt ja Bruno
Kärt koos suure sõbra Brunoga

Tuleviku suhtes on Kärdil muidugi oma mõtted ja lootused, kuid eelkõige püüdleb ta paindlikkuse poole, „Plaan peab olema, aga sellest peab ka mööda suutma vaadata”.

Loo autor: Margit Tensok