On lapsi, keda Lastefond on toetanud juba palju aastaid. Üks neist on sügava puudega 8-aastane Jan, kellel fond aitab juba alates 2011. aastast oma annetajate toel katta transpordikulusid taastusravisse sõitmiseks.
Kuna mul ei ole seni olnud võimalust Janiga kohtuda, võtsin ühel märtsikuu pärastlõunal ette sõidu väikelinna Tõrvasse – tahaksin kõiki „oma lapsi“ ikka vähemalt korra silmast silma näha!
Esmased kohtumised Lastefondi poolt toetavate lastega on alati liigutavad ning iga kord on sees väike ootusärevus, sest neil hetkedel saab ühest loost justkui päris lugu. Olles küll varem teadlik lapse haigusloost ja abivajadusest, suhelnud nii vanemate, arsti kui ka sotsiaaltöötajaga, avab kodukülastus ikkagi iga lapse loo justkui uue nurga alt. Sellest hetkest alates ei ole see enam lugu paberil, vaid reaalses maailmas, minu maailmas.
Kohtumisele minnes on mulle Jani haigusloost teada, et poiss sündis enneaegsena ning sai sünnitrauma tõttu ajukahjustuse, mis väljendub kogu keha haaravates motoorsetes häiretes. Eriti häirunud on tema jalgade töö. Tean ka, et lapse liikuma saamiseks on praeguseks tehtud väga palju tööd. Kuid vaatamata sellele ei ole mul täpset ettekujutust, kuidas sellise raske puudega laps iga päev toimetab või kuidas maailma tajub. Kas samamoodi nagu teised 8-aastased lapsed või kuidagi teisiti? Kuidas ta üldse ringi liigub…? Nutiseade katkestab mõtete tulva ja teatab: „Keera paremale! Oled jõudnud sihtpunkti“.
Sisenedes väravast avarasse õue, tervitab mind kõigepealt häälekas ja vilgas taksikoer, kes perenaise esmasele korralekutsumisele eriti ei reageeri, kuid väikese tutvuse järel lubab mul skeptilise pilgu saatel siiski edasi astuda. „Tubli koer,“ mõtlen, „see ju tema ülesanne ongi – anda pererahvale häälekalt märku, kui keegi tundmatu on saabunud.“
Vahepeal on kärmelt põlvedel roomates mind tervitama jõudnud ka Jan, kellest kiirgub tohutut elurõõmu ning energilisust! Juba lühikese tutvuse järel kutsub ta mind vaatama oma teisel korrusel asuvat lemmikut – akvaariumi. Trepp, mis teisele korrusele viib, on pikk ja järsk, kuid sel ajal, kui mina veidi nõutu näoga seisma jään, liigub Jan juba sihikindlalt põlvili üles. Katsun mitte maha jääda. Jan näitab mulle uhkusega oma tuba ning akvaariumi, kuhu ta koos isaga oli kalad muretsenud. Poisi isa ei tööta Eestis ning seetõttu näevad nad vaid siis, kui isa aeg-ajalt kodus käib. Jani ema sõnul on perepea praegune eemalviibimine viimane ning pärast seda jääb mees lõplikult Eestisse, sest õige pea saab Jan endale väikese õe. Jan ootavat õde väga, sest siis saab ometi kellegagi mängida!
Jan jutustab vahetpidamata, näitab oma legosid ning räägib, mis talle teha meeldib. Poiss on üsna nördinud, kui istun hetkeks tema emaga kohvi jooma ja Lastefondi toetuse jätkumist arutama. Fond on aidanud perel katta Jani transpordikulusid Tartusse füsioterapeudi juurde juba viis aastat. Pereema sõnul on toetus suureks abiks, sest kaks korda nädalas ligi 140 km maha sõita on üsna kulukas. Samal ajal on väga oluline, et laps saaks füsioteraapiat regulaarselt, sest vaid siis toob see soovitud tulemusi.
Tänu järjepidevale ning sihipärasele taastusravile suudab Jan nüüdseks iseseisvalt istuda, läbida lühikesi vahemaid harkkarkudega ning toengpõlvituses roomata. Samuti saab ta hakkama käte pesemise ning tualetis käimisega. Edaspidine töö käib selle nimel, et Jani iseseisvust veelgi suurendada. Selleks tuleb õppida treppidel ohutult liikuma, tugevdada lihaseid, harjutada õiget kõnnimustrit jne. Sügisest alustab Jan ka kooliteed, mistõttu on eriti oluline, et poiss saaks võimalikult palju ise hakkama.
Nagu ikka lendab aeg linnutiivul ning üsna pea ei jaksa Jan enam kuidagi suurte inimeste juttu kuulata. Tema tahab ju enne minu äraminekut mulle ilmtingimata veel ka oma hamstreid näidata! Kuigi närilised ei ole pehmelt öeldes just minu erilised lemmikud – olgu, tegelikult ma suisa pelgan neid! – võtan Jani kutse rõõmuga vastu. Hamstrid asuvad allkorrusel ning Jan liigub roomates kärmelt trepist alla. Kordagi ei kuule teda kurtmas või kelleltki abi palumas.
Kui oleme ka hamstrid üle vaadanud, paitanud ning kindlalt tagasi puuri pannud, et mitte jätta kassilegi võimalust nendega mängida (sest viimati ei lõppenud see hästi), jätame hüvasti.
Tagasiteel nendin, et taaskord on üks lugu saanud minu jaoks hoopis teistsugused värvid ja emotsioonid. Jani tohutult positiivne ja rõõmus olek ning võluv suhtlemisoskus jätavad veel kauaks naeratuse suule.
Eveli Ilves
Lastefondi toetustaotluste juht