Lastefond on juba neli aastat teinud koostööd Klubi Tartu Maratoniga. Ühiselt oleme me aidanud kõige väiksemaid ja nõrgemaid, kes ise end aidata ei saa. Alates 2011. aastast on meie eesmärgiks olnud taastusravi toetamine.

Eelmisel aastal ostsime maratonisõprade abiga füsioteraapia väikevahendeid TÜ Kliinikumi laste ja noorukite arendus- ja taastusravi keskusesse ja sel aastal kogusime annetusi kõnniraja rakmete ostuks. Fondi vabatahtlikud loodavad südamest, et need vahendid aitavad pisikeste põnnidel rasketest traumadest ning haigustest lõplikult võitu saada.

Klubi Tartu Maratoni üritused on saanud fondi vabatahtlike jaoks mõnusaks traditsiooniks, kus osaletakse igal aastal üha suurema hoo ja uute mõtetega. Igal üritusel oleme kohal oma telgiga, kus lapsed saavad mängida ja joonistada. Platsis on ka meie maskott Mõmmik, kes lastega müttab, trallib ja piltide jaoks poseerib.

Sellel aastal käisime kuuel spordiüritusel ning kogusime rakmete ostuks üle 1200 euro. Suur aitäh kõigile annetajatele! Teie toetus on oluline nii taastusravi vajavatele lastele ja nende vanemateke, TÜ Kliinikumile kui ka meile, Lastefondi vabatahtlikele. Aasta oli kirev ning nüüd soovimegi teiega jagada oma mõtteid ja kogemusi selleaastastest Klubi Tartu Maratoni üritustest.

Merlin, vabatahtlik: Mina olen alati osalenud KTMi lastesõitudel ja mul hakkavad juba laste näod meelde jääma. On juba mõned tuttavad semud, kes igal üritusel osalevad ja meie suurte klotsidega mängima tulevad. Ma loodan väga, et lastel on meie mängutelgis lõbus, sest mulle meeldib küll nendega Doominot mängida ja Legosid kokku panna.

Kätlin, vabatahtlik: Esimene kogemus Lastefondiga oligi minu jaoks rulluisumaraton. Erilise tunde jätsid rõõmsad lapsed, kes tulid meie juurde mängima ja joonistama. Paljud lapsed näitasid silmade särades oma rulluisumaratonil teenitud medaleid ja muud saaki.

Osalesin ka rattamaratonil ning sel korral oli kõige vägevam üks pisike piiga, kes mulle pärast “Napsa ära” mängu mängimist ütles, et tal oli nii lõbus. See tekitas eriti sooja tunde.

Viimati käisin KTMi mini nelikürituse lõpetamisel Lõunakeskuses. Üritus polnudki veel alanud, kui minu juurde tulid väike tüdruk ja poiss, kes küsisid, kas nad saavad kuidagi aidata. Siis me kolmekesi meisterdasime klotsidest lossi ning kirjutasime klotsidest teiste laste jaoks TULGE MÄNGIMA! Pärast ütlesid lapsed, et neil oli nii vägev meid aidata. See tegi ka mind väga rõõmsaks. Lisaks oli meil sellel üritusel kaasas Mõmmik, keda väiksed lapsed kallistasid ja tantsisid koos temaga.

Mul on nii hea meel, et ma nendel üritustel osalesin, sest see emotsioon jääb kauaks meelde ja tekitab tahet veel ja veel sellistel üritustel osaleda.

suusamaratonilKärt, vabatahtlike juhi abi: Ma küll ei mäleta, mitmel KTMi üritusel sel aastal käisin, kuid olen üsna kindel, et nii õnnestunud aastat pole meil veel olnud. Kindlasti on see suuresti tänu Mariale ja tema meeletule kohusetundlikkusele ning organiseerimisvõimele. Pannkookide müümine suusamaratonil, kus käisin ka ise kohal, oli super idee – suurim annetus ka, mis me KTMilt saanud oleme. See ju tegelikult mõte ongi, et lisaks fondi tutvustamisele ja silma paistmisele koguda ka annetusi. Seega arvan, et näiteks pannkookide müümine sümboolse annetuse eest on KTMil väga hea idee ja seda peaks kindlasti ka edaspidi rakendama. KTMil on üsna stabiilsed osavõtjad ning enamus inimesi, kes seal igal aastal igal käivad, on juba meie fondiga tuttavaks saanud ja oskavad oma laste jaoks meie telgi üles leida. Möödunud aasta on küll tõestanud, et KTM on fondi ja vabatahtlike jaoks oluline üritus. Loodan edu ka uueks aastaks ja uusi ideid ning rohket osavõttu!

Pille, spordivaldkonna juht: Peale igat üritust jääb soe tunne südamesse ja tahtmine taas sellel osaleda!

Inna, vabatahtlik: Olen osalenud neljal spordiüritustel ning mulje ja mälestused on väga soojad, vaatamata sellele, et mõlemal päeval oli ilm üsna kehv. Kohtumine lastega ja mõte sellest, et kõik, mis ma teen, läheb abivajatele lastele, annab palju energiat ja hea tuju!

rattamaraton tahtveresKerda, koolitusjuht: Mina osalesin sel aastal vaid ühel KTMi üritusel, kuid see oli väga meeldejääv.
Miniürituse lõpetamisel oli nii-nii palju lapsi, kes kõik tahtsid mind kallistada ja minuga pilti teha! See annab alati nii sooja tunde, kui kellegi nägu läheb minu nägemisest rõõmsaks – olgu see kas või seepärast, et olen karu.

Täiesti kindlalt pani üritus ka minu enda võimed proovile, sest palavuses, õhupuuduses ja piiratud nägemisväljaga tantsida, laulda ja limbot teha ei ole kerge. Ometi nautisin ma seda kõike, õhtul tuli väga hea uni ka! Kindlasti olen ma rahul, et seal käisin!

Ruth, kultuurivaldkonna juht: Isegi kui ilm ei olnud alati kõige parem, siis sära laste silmades ja nende
vahetu siirus andsid alati tõeliselt suure annuse energiat ja
motivatsiooni ikka ja jälle uuesti üritustele minna.

evelin-ja-mommikAneth, projektijuht: Minule seostuvad maratonid alati Lastefondi vabatahtlike ühise suure meeskonnaüritusega, kus igal vabatahtlikul on kindel roll, olgu selleks siis pannkookide küpsetamine, Mõmmiku sees olemine või lastega lauamänguturniiri pidamine. Ka kõige külmematel talvedel on meie vabatahtlikud üritusel kohal ning alati naeratus näol. Pole kahtlustki, et tänu maratonidele oleme nii mõnelegi inimesele meelde jäänud ning ehk on nemadki andnud oma panuse haigete laste abistamisele.
Maria, meediajuht: Ma arvan, et KTM on üks üritus, mis Lastefondi vabatahtlikke seob. See on pikk traditsioon, millel on välja kujunenud kindel eesmärk, kindel programm ja mis kõige vahvam ka kindlad lapsed, kes alati meie telki mängima tulevad. Oh, nii vägev oli näha, kuidas üks piiga, kellega 2011. aasta maikuust alates mänginud ja joonistanud olin, sel sügisel oma esimesi koolimuljeid jagas.

Teine pool nende ürituste juures on annetuste kogumine. Mina vedasin KTMi üritusi eelmise aasta sügisest kuni selle suve lõpuni ja ma tõesti olen uhke, et olen panustanud vägevate väikemeeste ning vahvate pisipreilide taastusravitingimuste parandamisse. Ja ma olen uskumatult tänulik, et meil on nii suurepäraseid noori inimesi, kes on valmis sellise eesmärgi nimel oma aega ja ideid panustama, ning varvi iseniivõrd heasüdamlikke toetajaid ja annetajaid.

Rainis, KTMi ürituste koordinaator: Mina osalesin sel aastal kõikidel päevadel, kui Lastefond oli kohal. Päris paljud võivad küll mõelda, et kuidas ma küll jõudsin ja jaksasin, aga ma ju ise soovisin kohal olla! Ainult kuus üritust oli, kõik kahel päeval, välja arvatud esimene, mis kestis suisa kolm päeva, ning nii ma käisingi kokku kolmeteistkümnel päeval oma aastast Lastefondi vabatahtlikuna maratoniüritustel. Igast üritusest on midagi head meelde jäänud. Kuna ma olen käinud kõigil, siis ilmselt minu tagasiside on ka teistest veidi pikem. Kuidagi peab ju kõik head emotsioonid kirja panema ja jagama neid ka teistega.
Alustaksin siis meenutusi talvest, mil esimene maratonipäev möödus Maaülikooli spordihoones fondi tutvustades. Peaks siiski ära mainima, et see oli mu üks esimesi üritusi Lastefondiga ja eks kõik oli uus ning kohati ka võõras, kuid sellest ei lasknud ma end häirida. Enne reedet uurisin kõikide projektide kohta täpselt informatsiooni ja otsisin ka lisaks infot, et ma oskaksin alati vastata küsimustele, mis inimstel tekivad. Järgmisel päeval olid juba lastesõidud ning sellest päevast pärineb ka mul esimene kokkupuude Mõmmikuga. Lapsed väga armastasid teda ja sellist emotsiooni, mida pakuvad lapsed Mõmmikut kallistades, on raske mujal kohata. Jalad küll vahepeal külmetasid, kuid see päev andis kinnitust, et ma teen õiget asja ja olen õiges kohas. Kolmas päev oli täiskasvanute sõit ja me olime Elvas oma pannkooke müümas ja nägin oma silmaga, kui hästi suhtutakse meie fondi. Ei ühtki negatiivset kommentaari ega halvustavat suhtumist. Need kolm päeva jätsid kustumatu mulje ning andsid soovi osaleda ka järgmistel üritustel.
Maikuus, täpsemalt emadepäeva nädalavahetusel toimus jooksumaraton, mille esimesel päeval olime koos lastega Tähtvere spordipargis. Enim jääb meelde tuuline ilm, mis isegi meie telgi õhku tõstis. Kuid ega lapsed lasknud ennast tuulest häirida ja jooksid vapralt oma distantsi ära. Järgmisel päeval oli minu jaoks jällegi uus tegevus, kui pakkusime vanematele võimalust jätta oma lapsed meie juurde lastehoidu. Samas uued asjad ongi huvitavad ja tahavad avastamist.  Kuigi eeldasin, et lastehoid on midagi suurt ja päris palju energiat nõudvat, siis eksisin ja see oli ütlemata tore kogemus Järgmiseks ürituseks oli rattaralli, mis toimus Tartu südalinnas ja nii palju väikseid inimesi rattaga sõitmas ma varem polnud näinud. Päris huvitavaks sündmuseks kujunes maskottide võidusõit, kus mina Mõmmikuna raja läbi tegin. Veidi hirmutav oli algul ratta seljas olla ja proovida manööverdada karu sees, aga hakkama sain. Kuid maskottide rallist veelgi enam positiivseid emotsioone pakkusid mulle lapsed, kes tulid kallistama. Meie mõmm on väga populaarne ja armas olevus. Teisel päeval oli lapsi vähe, kuid siiski oli korda läinud päev, kuna nemad said meie telgis mõnusalt mängida.
Rulluisumaratonil ei olnud ma varem käinud ja veel vähem olin ma näinud nii palju osavaid inimesi rulluiskudel. Mõne lapse kohta kehtis suisa, et rulluisutamine on paremini selge kui käimine. Kuigi ilm oli tuuline ja jahe, oli Mõmmik siiski populaarne ja väga vahva oli ringi käia koos jänestega, kes olid tol päeval eriti karu lähedal. Võimalik, et kartsid tuult. Teisel päeval käisime Jõgeval ja kuigi lapsi oli vähe, said need varajased ärkajad siiski Mõmmilt ühe hästi suure kallistuse.
Rattamaraton oli mulle teistmoodi üritus, kuna septembris tuli mulle pakkumine hakata ise KTMi vedama ning loomulikult ei öelnud ma ära. Samas ei muutunud üritus kuidagi teistsugusemaks, vaid kõik oli ikka sama tore ja järjekordselt oli lapsi väga palju. Eriti meelde jäi lauamäng „Napsa ära“ ja seda mänginud kolm last. Siirast naeru kuuleb harva ja see kohe teeb südame soojaks. Teisel päeval olime Elvas ja kuna ma olen kord isegi maratonil pikema distantsi läbinud, siis ma mõistsin täiesti neid nägusid, kust paistsid nii väsimus kui rõõm. Veelgi õnnelikumad olid aga lapsed, kellel oli järjekordselt tegevust meie telgis.  Seekord oli siis üheks populaarsemaks elemendiks klotsidest tehtud kõndimisrada, millel väiksed jooksid ja hüppasid.
Aasta viimane võistlus oli oktoobris toimunud Sügismaraton, kus polnud küll nii palju lapsi kui jooksumaratonil, kuid sellegipoolest peab au andma neile, kes tulid niigi jahedal päeval jooksma. Järgmisel päeval toimus Lõunakeskuse uisuväljakul lastele mini nelikürituse lõpupidu, kus oli kohal umbes 300 last. Seal olime platsis ka meie ja Mõmmik oli kahtlemata üks kõige populaarsem tegelane. Mõmmik vihtus lastega tantsu ja kallistas kõiki, kes seda soovisid.
Terve aasta jooksul need kolmteist päeva, mis ma osalesin, sain vaid positiivseid emotsioone. Aga siiski tuleks tänada Mariat, kes korraldas esimesed neli üritust ja aitas mind alguses, kui ma olin fondis alles noor ja kogenematu. Samuti ka teistele, kes õpetasid ja julgustasid. Üks sündmus, mis veel sisendas head emotsiooni, oli üks kevadine üritus, kus me müüsime märke, ning üks naisterahvas kiitis Lastefondi, et me oskame väga põhjalikult rääkida projektidest. Talle meeldis, et me ka teame, mida teeme ning tõi näite, kus ühest teisest organsatsioonist inimesed ei teadnud isegi seda, mida nad teevad. Seega kõik, kes tahavad saada väga head emotsiooni, peaksid kindlasti osalema just maratonidel.
Kohtumiseni juba järgmise aasta Klubi Tartu Maratoni üritustel. Seniks soovib Lastefondi pere teile kõigile palju toredat sportimislusti, häid tegusid ja mõtteid!