Üleannetuse eestvedaja Ragnar – südame sunnil vabatahtlik heategevusürituste korraldaja juba üle nelja aasta

Paljud head Eesti artistid, päevajuhid, näomaalijad, suured ja väikesed lauljad ning tantsijad olid juba mitmeid kuid varem broneerinud 11. märtsi oma kalendris selleks, et aidata Lastefondil 15 Eesti maakonnas ravitoidusegude jaoks raha koguda. Kuigi ürituse pealkiri kõlas lustakalt, oli selline peredele toreda ja lõbusa päeva pakkumine eesmärk omaette, et tõmmata tähelepanu tõsisele teemale – tutvustada ravitoitude kui raviks mõeldud toitude hädavajalikkust ning kaasata inimesi abivajavaid lapsi toetama.

Intervjuus avab Üleannetuse vabatahtlik eestvedaja Ragnar Põllukivi avameelselt tausta, mis teda heategevusega juba üle nelja aasta liidab ning sunnib sarnaseid aktsioone korraldama. Mis kõige olulisem, juba kuu aega hiljem on kogu ürituse korraldamise vaev selja taga, tööasjad järgi tehtud ning mõte liigub järgmise aasta üritusele.

Ragnar, kuidas Sa üldse oma ideega Lastefondi sattusid?

Lastefondist kuulsin esimest korda teadlikult 2013. aastal Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu (EVLVL) suvepäevadel, mille korraldamiseks ka Lastefond raha andis. Lastefond mõjub müütilise olendina, kes aitab lapsi. Nende maskott on küll pontsakas karu, kuid minu arvates võiks olla draakon, kes paari tiivatõmbega ühest Eesti otsast teise suudab appi tõtata. Minu arvates sobiks draakon rohkem fondi olemusega kokku.

Saades ka EVLVLi juhatuse liikmeks, on fondiga olnud erineval tasandil kokkupuuteid. Kui plaanisime EVLVLiga 2016. aasta kolmandat Pardirallit, otsustasime koostööpartnerina kaasata Lastefondi ning koostöö õnnestuski väga hästi. Pardiralli korraldamise ajaks oli mul aga selge, et minu aeg EVLVL-is on läbi. Nimelt olen vähiteemaga olnud pikalt seotud. Keskkooli ajal suri mu pinginaabri isa vähki, minu kõrgkoolis õppimise ajal suri minu isa vähki. 2005. aastal haigestus mu poeg pahaloomulisse ajukasvajasse ja kaotasime ta 10 aastat ning 3 kuud hiljem, kui ta oli 15-aastane. 2016. aastal olin kindel, et vajan juba oma teiste laste pärast teemavahetust.

Kui kolmanda Pardiralliga oli joon alla tõmmatud, jäi mul kripeldama üks toidusegusid vajav pere Pärnus. Toidusegude teema tundub kõrvaltvaatajale tühisem kui vähiteema, kuid nende laste jaoks on see samasugune hädavajalik ravim kui vähihaigetele nende rohud. Pakkusin siis Lastefondi Tallinna piirkonna vabatahtlike juhile Kaiule ja kommunikatsioonijuhile Merilile välja idee korraldada haruldaste haiguste päeva korraga igas maakonnas ning teha enne seda pikem teemakäsitlus.

Nõnda ma Lastefondi ridadesse sattusingi. Kuid siinkohal pean mainima, et ma ei ole fondi vabatahtlik nagu ei olnud seda ka paljud Üleannetuse kampaaniast osa võtnud meeskonnaliikmed.

Kuidas tekkis sellise mastaapse ürituse meeskond? Lastefondis ei ole nii palju vabatahtlikke.

Meeskonda kokku saada oli parasjagu keeruline. Võrreldes varasema kogemusega, oli seekord kokku vaja saada 15 korda suurem meeskond. Veenmiseks kulus päris palju energiat, kuid kuna meeskonnas osalesid ka Pardirallit korraldanud inimesed, siis andis see usu, et saame hakkama. Kui keegi teeb ees ja suudab planeeritu teostada, järgnevad sellele ka kahtlejad. Suur kummardus Pardiralli ja seejärel Üleannetuse korraldamises osalenud vabatahtlikele.

Kui Pardiralli meeskonnas olid karastunud inimesed juba oma laste haigusest tulenevalt, siis Üleannetuse ülejäänud meeskonnaliikmed olid tavalised pereinimesed. Nendelt ei saa eeldada sellist pühendumist ja ajaplaneerimist nagu suudavad seda teha vähihaigete laste vanemad. Seeläbi oli ka keerulisem meeskonda vajalikus suunas ja kiirusel tööle saada. Kuid me saime sellega hakkama. Siinjuures oli suur töö Tallinna vabatahtlike juhil Kaiul, kes malbe ja üliabivalmi suhtlemisega inimesi innustada aitas ning muresid lahendas.

Üleannetuse ettevalmistus koos kohustustega kasvas aja jooksul, lõpptulemusena oli meil 15 meeskonda, kes tegutsesid tublilt ja andsid endast parima. Olen rahul ja väga tänulik vabatahtlike panuse eest – ilma nende pühendumiseta poleks perepäev õnnestunud. Vabatahtlikud said hindamatu kogemuse, mida ei ole võimalik ka raha eest kusagilt osta.

„Üleannetuse korraldamisel andsid endast parima 15 meeskonda. Ilma vabatahtlike pühendumiseta poleks perepäev õnnestunud. Vabatahtlikud said hindamatu kogemuse, mida ei ole võimalik ka raha eest kusagilt osta.“

Mis olid suure heategevusliku ürituse positiivsed üllatused?

Meeskond. Meeskond oli kõige suurem positiivne üllatus. Nad said selle ülisuure ja ambitsioonika ettevõtmisega hakkama. See oli esimene aasta ning mitte kusagilt ei olnud sellise asja korraldamist võimalik õppida. Nüüd saab ainult paremaks minna, kõike annab alati paremini teha, kui on olemas kogemus. Selleks, et kogemust hankida, peab riskima. Meeskond suutis võtta riski ja õnnestuda. Järgmisel aastal saab veelgi rohkem õnnestuda ning korraldusliku poole pealt on ka juba lihtsam.

Meeldis, kuidas vabatahtlike seas tekkisid n-ö liidrid, kes julgesid võtta vastutuse, lahendades organisatoorseid küsimusi, mis puudutasid kogu meeskonda. Näiteks käte-, foto ja lennukiseinte valmistamine, vaipade ja teiste sponsortoodete hankimine.

Meeldis, et vabatahtlikud ei jäänud üksi tegutsema, vaid kaasasid ka sõpru. Kõige käegakatsutavam näide on kõrgtehnoloogilised mündimasinad ehk KÕMÜ’d – Lastefondi uued annetuskastid. Neid saab veel praegugi annetuste tegemiseks igas maakonnas kasutada. Mündimasinate idee pakkus sügisel välja meeskonnaliige Lauri Plato. Ütlesin talle juba toona, et mina olen nõus ainult ühel tingimusel – neid peab olema kokku 15, igas maakonnas üks. Tundus utoopiline siis, tundub ebareaalne ka praegu mõeldes, kuid Lauri tegigi oma sõprade ja toetajate abiga 15 mündimasinat!

Kas ettevalmistuses oli ka ootamatusi ja raskusi?

Jah, omajagu. Kõik said meeskonnana ületatud.

Kuidas hindad, kas kampaania õnnestus?

Jah, kampaania õnnestus. Kampaanial oli mitu eesmärki. Kõige nähtavam neist oli raha kogumine, lisaks sellele pidime kummutama arusaama, et ravitoit on mugav söögilahendus haigete laste peredele. See ei ole nii! Ravitoit on ravim, mis tagab lastele vajalikud toiteained ning annab võimaluse terveneda. Kuna see on tavatoidust kulukam, siis peab riik leidma rahastamise võimaluse. Praegune haigekassa erandkorras antavate toetuste süsteem kuni aasta vanustele lastele ei ole piisav. Meie kampaania tõi selle teema esile ning ma loodan, et meie rahvaasemikud ning ametnikud näevad nüüd suuremat pilti.

Väga oluline oli ka Lastefondi tutvustamine kõigile Eesti elanikele. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi nimes on Tartu sees ning see tekitab paratamatult segadust. Selle kummutamiseks korraldasimegi perepäeva üheaegselt 15 maakonnas, sest Lastefond on kõigile Eesti lastele ning nende vanematele toeks. Samuti saab läbi Lastefondi annetusi tehes rahastada kõikide nende laste ravi-, hooldus- ja teraapiavajadusi.

Miks Sa teed vabatahtlikku tööd ?

See on palju kordi kõlanud küsimus. Miks ma seda teen, kui mu laps on samamoodi raskelt haige? Miks ma seda teen, kui olen oma lapse raskele haigusele kaotanud? Sellepärast, et ma suudan ja oskan. Ma ei suuda purgiga annetusi koguda. Ma ei saa sellega hakkama. See on minu jaoks võimatu ülesanne.

Küll aga oskan suure asja juppideks võtta ning talutavateks ja tehtavateks ülesanneteks jagada. Tavainimesel jääb väga palju asju tegemata, sest nad kardavad teekonda tundmatusse. Ükski vähihaige lapse vanem seda ei pelga, sest tegemist on paratamatu osaga elust. Mul on üle kümne aasta kestnud kogemus ning selle baasilt suudan ma musta valgeks rääkida ja inimesed neisse endisse uskuma panna. Kaasa tulevad ka lõpuni kahtlejad ning on lõpuks eesmärgi saavutamisel endaga väga rahul.

„Tavainimesel jääb väga palju asju tegemata, sest nad kardavad teekonda tundmatusse. Ükski vähihaige lapse vanem seda ei pelga, sest tegemist on paratamatu osaga elust.“

 Kuidas sellise suurürituse korraldamiseks leida aega pere ja töö kõrvalt?

Minult on seda samamoodi palju küsitud. Õige vastus on, et selleks peab kodus olema veel tugevama teovõimega kaasa kui sa ise oled. Ei ole võimalik olla superisa või -ema üksinda. Alati peab teine pool olema sinust veel tegusam, sest paratamatult langevad temale sinu tegematajätmised. Seepärast on mulle alati olnud arusaamatu, miks aasta isa ja ema tiitlit ei anta ühele ning samale perele. See on ebaõiglane teise poole suhtes, minu arvates lausa solvav.

Kui pereinimesena omad tugevat kaasat ja saad osa ajast pühendada vabatahtlikule tööle, siis on ülejäänu ajaplaneerimise küsimus. Lihtsalt pead loobuma logelemisele planeeritud ajast ja kõik on tehtav, kuigi nädalavahetuste ning hilisõhtute hinnaga. Kõigil on päevas ühepalju tunde ning paratamatult võib pere aegajalt veidi kannatada. Peab püüdma teha nii, et seda ei juhtuks, kuid minul pole see veel seni õnnestunud. Siit tulenevalt minu austus ja tänu minu abikaasale, kes sel ajal veel suurema koormusega tegutseb.