Üha rohkem puudega laste vanemaid leiavad tee Pärnu hoiukoduni

Pärnu linna servas puude all asub pisikene küla, Pärnu Lasteküla, millest on lihtne mööda sõita, kui pole plaani seda külastada. Lastefondil aga oli selline plaan ühel ilusal laupäeval, kui enamik inimesi kesklinnas Augustiunetuse melu nautis. 

Kaugel külas… Pärnu Lastekülas
Pärnu Lasteküla on lõunasel tunnil vaikne, kuid majas nr 6  – Eliise Puhkusepesas siiski elu käib. Eliise Puhkusepesa on Lastefondi toel loodud hoiukodu, mis pakub lapsehoiuteenust raske ja sügava puudega lastele.

Mind võtavad vastu kaks kasvatajat ja kaks abilist, õdusas elutoas on kolm last, kokku on sellel päeval lapsehoiuteenusel seitse sügava puudega last. Üks imepikkade ripsmetega armas poiss joob ratastoolis pudelist piima, teine navigeerib põrandal madratsi peal tahvelarvutit varvastega, otsides YouTubest huvitavaid videosid. Suurem tüdruk, ainus, kes omal jalal liigub ja mingeidki sõnu ütleb, jookseb ukse juurde teretama ning naaseb siis televiisori ette multikat vaatama. Kasvatajad Regina ja Anne toimetavad mööda tube ringi, küll aitavad end seina äärde vingerdanud 8-aastase Eriku tagasi madratsile, siis püüavad mõista toas ringi kõndiva Janeli soove. Varsti tõstetakse 7-aastane piimaga ühele poole saanud Rasmus samuti madratsile ning selleks ajaks on Janelil taas igav hakanud ja ta läheb sel päeval abis olnud Anne poja Arturiga hoopis õue mänguväljakule. Samal ajal on teistes tubades veel lapsi – 13-aastane Hegle-Riin lebab vaikselt ja naudib mõnusat olemist,  4-aastane Kenno kilkab oma toas ja jääb siis noorukese abilise Carmeni valve all lõunaunne. Kui ka Erik on mitu
korda üle toa vingerdanud, kompenseerides kehaga edukalt selle, et jalad teda ei kanna, ning pisaratega märku andnud, et tahab omaette puhata, tuleb tema asemel elutuppa uinaku lõpetanud Grete – 4-aastane imeilusate suurte pruunide silmadega tüdruk, kes sätitakse Anne sülle mõnulema ja ringi takseerima. Kaugel külas, vanaema juures – selle laulu tunneme ära juba õuest tuppa naasnud Janeli esituses.

Kui vaikne hoiukodus igapäevaselt on, sõltub muidugi lastest, üldjuhul on maja laste kilkeid täis. Lapsed on erinevad, mõned on aktiivsemad ja seltskondlikumad, teised rohkem omaette. Rasmus on näiteks kogu külastuse aja vaikselt madratsil ja mõnuleb rahulolevalt.

Kasvatajad räägivad lastega pidevalt, püüdes aimata nende soove. Regina on hoiukodus tööl alates augustikuust. Anne, kellel on pikk staaž erivajadustega laste õpetamisel, on sel päeval abis, sest hoiukodu kollektiiv on  Augustiunetusel annetusi kogumas ja oma võimalusi tutvustamas. Anne teismeline poeg Artur on väärtus omaette – sellises vanuses poiss tegeleb võõraste lastega nagu oma õdede-vendadega! Hoiukodus teenusel olevad  lapsed on enamasti kõnetud või ei räägi arusaadavalt, üldjuhul nad ei liigu iseseisvalt, ei ole suutelised hullama mänguväljakutel või tundma rõõmu eakohaste leludega mängimisest. Seepärast ongi oluline pakkuda just erivajadustega lastele mõeldes turvalist ja hubast keskkonda nende vajadusi arvestades. Küll aga saavad hoiukodulapsed erineval tasemel aru, mida nendega räägitakse. Seetõttu tulebki terve päev tegeleda igaühega personaalselt ning leida sobiv lõbustus ja tegevus. Olulisel kohal on ka lapsevanemate soovid. Päevakava järgi käiakse peale hommikusööki õues, lõunasöögile järgneb leiva luusse laskmine, õhtupoole vaadatakse filme, lauldakse, mängitakse lauamänge, pannakse puslesid, loetakse raamatuid, hingatakse veel värsket õhku. Lapsed, kes on teenusel vaid päevasel ajal, hakkavad vanemaid ootama, et ööseks koju minna, teised aga valmistuvad ööuneks. Elurõõmus 12-aastane Janeli lehitseb uhkelt kotist võetud albumit ja tutvustab oma pereliikmeid. Tema väisab hoiukodu vaid nädalavahetustel ja päevasel ajal. Kasvatajate arv sõltub laste erivajadustest ja raskusastmest. Näiteks suvel oli hoiukodus kaheksa lapsega tööl viis kasvatajat. Eliise majas töötab kokku kuus kasvatajat, kuid vajadusel tuleb abikäsi teistest majadest. Praegu kuulub kollektiivi ka üks vahva noormees, kel kitarr lastele laulmiseks alati kaasas. Isegi kui tema vahetus on öösel, ei lahku ta hommikul töölt enne, kui on lastele vähemalt ühe loo esitanud. Hoiukodu lapsed armastavad muusikat. Muul ajal pannakse peale lastelaulude plaat.

IMG_3992Hoiukodu annab üha rohkematele vanematele võimaluse töötada ja puhata
Hoiukodu loomise taga on kena habras Margit Krjukov, kes ise saab ametlikult Pärnu Lastekülas tööl olla samuti tänu analoogsele teenusele. Oli temagi aastaid tagasi hõivatud oma lapse ööpäevaringse hooldamisega, kuid nüüd pakub teistelegi vanematele võimalust nii tööl käia kui puhata. Margiti südameasjaks on hoiukodu olnud asutamisest saadik ning seetõttu on tegemist väga pühendunud ja professionaalse inimesega õiges ametis.

Margit Krjukovi sõnul sõltub hoiukodu teenuse kasutamise
aeg lapsevanemate soovist ja võimalustest. Hoiuteenust kasutatakse
tunniarvestusega, ööpäevaringselt kui ka kuupõhiselt. „Kuupõhiselt tähendab, et
lapsevanem viib lapse koju iga kahe nädala tagant nädalavahetuseks ja siis toob
lapse taas meie juurde, et ise näiteks tööl käia või lihtsalt puhata.
Kohamaksuga lapsi on meil hetkel kokku kolm. Üldjuhul kasutavad lapsevanemad
teenust nädalavahetustel reedest kuni pühapäeva õhtuni. Kahjuks sõltub teenuse
kasutamine väga palju rahastusest ja paljudel vanematel on vajadus teenuse
järgi suurem kui seda võimaldab riik või kohalik omavalitsus,” selgitab
Krjukov. „Enamikul peredel puudub võimalus lapsehoiuteenust ise rahastada.” 2015. aasta augustikuu seisuga ehk ümmarguselt aastaga on teenust pakutud umbes 36-le lapsele. Ööpäevaringsele teenusele mahub korraga 8 last.

Inimesed leiavad tee hoiukoduni peale kampaaniat, meedias ilmunud uudist või saadet, kuid Krjukovi hinnangul on kindlasti veel abivajavaid peresid, kes hoiuteenust vajaksid, ent ei ole võimalusest kuulnud. „Pere, kes on aastaid olnud kodus ja hooldanud oma haiget last, vajab väga palju
nõustamist ja julgustamist, et nad lapse üldse teenusele julgeksid tuua,” mõistab Margit Krjukov lapsevanema hirme. „Tihtipeale need pered sulgevad ennast koju ja ise endast märku ei anna. Eks lapsevanemal on omad hirmud. Kui laps on aastaid ainult kodus olnud, siis paratamatult mõeldakse, et keegi ei oska tema eest hoolitseda sama hästi kui vanem ise ja see ongi normaalne, sest lapsevanem tunneb ja teab iga oma lapse liigutust juba une pealt. Mina püüan lapsevanemaid nõustada ja julgustada ka ise puhkama, sest 24h pidevalt haige lapse hooldamisega tegelemine väsitab vanema enda nii ära, et ta võib  lõpuks ise hooldamist vajada. Ja meie hoiukodu püüab võimalikult täpselt last hooldada just lapsevanema soovituste järgi ning küsimuste korral võtame alati vanemaga kontakti,” julgustab Krjukov vanemaid puhkama. Väga olulisel kohal on seega koostöö lapsevanematega. Suure
hooldusvajadusega lapse eest hoolitsemine on kuni koolieani ühele lapsevanemale ööpäevaringne töö. Ainus variant tööl käia on leida hooldaja või rahastus hoiukodu jaoks. Kooliealistel  lastel on võimalus koolis käia ning kasutada kooli pikapäevarühma,  kuid isegi sellisel juhul jätkub lapsevanema jaoks hooldustöö kodus õhtusel ja öisel ajal ning nädalavahetustel.

Rõõm laste silmis teeb head meelt ka kollektiivile
Lapsed on väga erinevad ja kogu hoiukodu kollektiiv töötab ühiselt selle nimel, et lastel oleks hoiukodus võimalikult kodune ja mõnus olla. „Iga pisiasi nende laste puhul teeb rõõmu, see siiras ja armas tagasiside, mis laps sulle naeratuse ja rõõmukilgetega annab, poeb südamesse ja annab kinnitust sellele, et neile meeldib meie juures. Rõõm laste silmis on see, mis meid rõõmustab, see omakorda loob häid emotsioone  ning tundeid,” räägib Margit.

Teistpidi on see töö ka hingeliselt raske, sest elatakse kaasa erinevate perede elukäigule, mõne pere juhtumid puudutavad väga valusalt. Ka laste haigusjuhtumid ei ole kerged, kuid õnneks on laste raviskeemid väga täpselt paigas ning vajadusel on meil võimalus küsimuste korral pöörduda üle
tee asuva  Pärnu haigla arstide poole.

Kuidas Eliise Puhkusepesa oma pesa leidis 

Eliise Puhkusepesa

Eliise Puhkusepesa

MTÜ Eliise Puhkusepesa on loodud innustatuna Lastefondi 2014. aasta põhikampaaniast „Unistuste puhkus“, mille eesmärk oli toetada raske ja sügava puudega lastele hoiukodudes hoiu- ning tugiteenuste pakkumist. Esimene hoiukodu avati 2014. aasta märtsis Tartus, teine – Eliise Puhkusepesa 27. juunil Pärnus. Hiljem avati veel hoiukodud Võrus ja Jõhvis. Eliise Puhkusepesa päris esimene „pesa“ Pärnu Toimetulekukoolis oli armas, kuid pisike. Lapsehoiu teenust sai osutatud ainult nädalavahetustel hooldusklassi ruumides. Vajadus teenuse järgi aga aina suurenes.

Eliise Puhkusepesa leidis hea koostööpartneri – Pärnu Lasteküla. 1. veebruarist 2015. aastal seati end sisse ruumikas ja hubases kuuendas peremajas. Lapsehoiu teenust osutatakse ööpäevaringselt, korraga kuni kaheksale lapsele. Tingimused on suurepärased: sobivad ruumid peremajas; suur õueala,

läheduses olev park, arstiabi ja rehabilitatsiooni teenused on kättesaadavad üle tee asuvast Pärnu haiglast; oma teadmiste ja tegemiste jagamisega suudetakse vajalikke teenuseid paremini edasi arendada suuremas kollektiivis; lasteküla koosseisus on toetusprojektide koordinaator, kes hoiab silma peal teenuse kvaliteedi tõstmiseks vajalikel projektidel ja erinevatel väljunditel; väljasõitudel on võimalus kasutada lasteküla transporti.

„Head aega,” hüüab Janeli mulle ukse pealt järgi. Oli üks väga südantsoojendav ja eriline päev.

Lastetuba

Lastetuba

PS! Augustiunetusel kogus Lastefond heade inimeste abiga Hegle-Riini hoiuteenuse toetamiseks  Eliise Puhkusepesas 1515 eurot.

 

Loo autor: Liina Pissarev