Lastefond 15: Tegevjuhtide meenutusi läbi 15 aasta

Üks õige organisatsioon ei saa hakkama ilma juhita. Lastefondi on 15 aasta jooksul tüürinud koguni viis tublit naist. Tegevjuhina ametis olnud Piret Roos, Agnes Karlson, Merike Kaunissaare, Küllike Saar ja Sandra Liiv meenutavad värvikamaid hetki oma töös. 

Küllike Saar_tegevjuht ver3Vannitoa asemel terve maja
Küllike Saar (tegevjuht 2008-2015, praegune nõukogu esimees): Mul on Lastefondiga seoses nii palju eredaid mälestusi, et raske on nende seast midagi esiletoomiseks välja valida. Kui seadsin aga üheks valikukriteeriumiks märksõna “positiivne üllatus”, siis jäi lauale ülekaalukalt vaid üks lugu. 2013. aasta kevadel otsustasime koos Ringvaatega eetrisse lasta üleskutse, et kogume annetusi ihtüoosihaigele Kaidole vannitoa ehituseks. See oli Lastefondi jaoks erandlik lugu, sest meil ei ole tavaks koguda annetusi millegi ehitamiseks. Kui  nõukogu andis rohelise tule, asusime hea meelega toimetama. Tänaseks teab praktiliselt iga teine eestlane, kes on Kaido ja väga paljudele läheb tema käekäik korda. Mis aga toimus tagatoas, kui Kaido lugu oli eetris ära olnud? See oli midagi erakordset nii annetuste laekumise kui ka muu reageeringu osas. Tundidega kogunes annetussumma, mille eest oleksime saanud ehitada Kaidole mitu vannituba. Meie lootus oli koguda ligikaudu 4000 eurot, kuid annetusi muudkui kogunes. 24 tunni pärast hakkasime aru saama, et peame ehitama midagi suuremat kui lihtsalt vannitoa ning päevade möödudes tegime otsuse, et ehitame talle uue maja! Kokkuvõtvalt oli see uskumatult liigutav, et Kaido võlus oma lihtsa olekuga tohutult paljude inimeste südamed. Pean tõdema, et sel korral olin ma täiesti sõnatu ja rõõmustasin alles hiljem, kui kõik kohale jõudis. Siinkohal soovingi tänada Kaidot, tema vanaema Vilvet, Ringvaate meeskonda ja kõiki toetajaid – AITÄH!

Sandra Liiv 1Positiivne emotsioon katab kõik logistikamured
Sandra Liiv (tegevjuht 2014-): Minu parimad hetked Lastefondis on vaieldamatult olnud vabatahtlikuna. Nii võiksin lõputult rääkida Tartu maratoni seiklustest. Näiteks korrast, kui umbes 7-8 vabatahtlikuga, kõik muidugi naissoost, Tartu rulluisumaratonile olime minemas. Kontori juures avastasime aga, et Cramo kaubiku küljeuks on katki. Kahetsusväärselt jõudsime selle tõdemuseni alles pärast selle avamist. Ja nii me siis vaatasime seda katkist ust, meie jõud ega aru sellest üle ei käinud. Otsisime ümberkaudseid mehi ja ühe ka leidsime, aga ta polnud meist sugugi targem. Niisiis küsisime politseist, kuidas nad suhtuvad asju täis laetud, aga avatud ustega kaubikuga sõitmisse. Suhtumine ei olnud soosiv ning trahvi vältimine ei olnud  garanteeritud. Nii me sõitsime, ohutuled peal, läbi linna Raadile. Politsei möödus meist kaks korda, teiselt poolt. Ühtegi asja ei kaotanud, kohapeal olnud maratonipoisid said ukse kinni ja meil oli üks vahva seik, millest pajatada.

Või siis üks kurvem meenutus, kuidas ma sõitsin koju Tartusse Pärnu sügava ja raske puudega laste hoiukodus toimunud Puutepunkti saate võtetelt ja olin terve tee oma kurvas mullis. Mõtlesin, kui ääretult kurb on, et osad lapsed ja perekonnad on saanud oma elus sellise väljakutse. Meenutasin hirmuga, kuidas täielikult voodihaigel lapsel, kes verbaalselt välismaailmaga suhelda ei suutnud, oli nii selge pilk. Kui palju ta tegelikult enda ümber toimuvat adub? Kas ta on oma kehas lõksus? Lõpetasin oma mõttekäigu helgemal noodil – olgu mis on, need lapsed on sündinud soojadele ja armastavatele vanematele ning kogu selles valdkonnas on kuidagi nii palju südamlikkust. Võtsin endaga veel pikaks ajaks kaasa selle hea energia, mis täitis sel päeval kogu Eliise Puhkusepesa. Mul on hea meel, et olen saanud kanda abistaja rolli selles headusringis.

Merike KaunissaareHaruldane haigus –  erinevad suhtumised 
Merike Kaunissaare (tegevjuht 2002-2008): Hästi jäi meelde ihtüoosi-poisi kampaania. Kurioosne oli Tarbijakaitseameti sekkumine kampaania käiku ettekirjutusega, et reklaamiseadusele viidates peaksime inimeste hirmutamise kohe lõpetama. Vastasime argumendiga, et “see on selle lapse parim tegelikkus”. Poleemika tõi teema avalikkuses hästi nähtavale ja saavutas mõttemallide muutuse ka ühiskonnas. Kindlaim kinnitus, et ajame õiget asja, tuli kampaanialapse emalt – tema pojale tulnud koolis juurde suured poisid ja öelnud “Nüüd me teame, milles asi. Ja alati, kui keegi tahab sind kiusata, tule ütle meile, me tuleme sulle appi.”

Suurt rõõmu tegid tegevjuhtimise ajal nii suurte kui väikeste firmade annetused, kui ajendiks oli oma tööperes nähtavaks saanud kaaslase mure lapse tervise pärast. Ja tihti firmade annetused just sellisest teadvustamisest algasidki, et omainimeste hulgas oli keegi, kel on suuri probleeme lapse tervisega. Hinge läksid annetused, mille tegid vanemad, kes asusid oma haruldase tervisehädaga lapse aitamiseks iseenda sõpruskonnas raha koguma, kuid oma last päästa mitte suutnuna loovutasid kogutud summa Lastefondile, et teistel hädas lastel ja vanematel oleks abi olemas.

Väga lohutav on teada, et head inimesed aitavad jätkuvalt lastel läbi aastate toime tulla haruldaste, keeruliste ja kallite ravidega.

Agnes_KarlsonMõmmik kelmika kaasreisijana võlus vastutulijaile naeratuse suule
Agnes Karlson (tegevjuht 2012-2013):  Käivitasime koos vabatahtlikest müügitiimiga üle-Eestilist Mõmmikuga pildistamise püsiannetuskampaaniat ja sattusime selle raames ka Narva Selverisse. Kogesime päeva jooksul täiesti uut reaktsiooni – kui enamasti soovisid maskott Mõmmikuga koos ühele pildile jääda just lapsed, siis Narvas hoopis täiskasvanud! Ümberkaudsed keskuses olevate väikepoodide töötajad tõid meile lahkelt värskeid smuutisid ja muud maitsvat kosutust. Meil vabatahtlikega püsis terve päev nägu naerul, kuna lahke ja kergesti kaasatulev publik hoidis pika päeva jooksul tuju üleval.

Fondis oli varasemalt vaid üks Mõmmiku maskott, mida tuli ürituste tõttu vahepeal isegi mitu korda nädalas Tallinna ja Tartu vahet sõidutada. Seega oli Mõmmik fondi sponsorautos minu sage reisikaaslane ning vahel jäi ta kiiruga pakkides ka autosse nähtavale kohale. Ükskord istus ta lausa mul kõrvalistmel nagu kaasreisija, näis, nagu vaataks mõnusalt oma aknast välja. Mäletan naeratavaid ja naervaid inimeste nägusid nii Tartus kui Tallinnas – eriti aga tänase peaministri Taavi Rõivase siirast naeratust läbi oma autoakna!

Lastefondi tegevjuht puutub lähedalt kokku kõigi abivajajate palvete ja taotlustega ning kohtub ka paljudega neist – nad kõik saavad ühtviisi armsaks ja omaks. Ja väga oma asjaks saab ka neile peredele toetusallika leidmine ning nende edasine käekäik. Mäletan selgelt seda sooja tunnet, kui parajasti oli Ringvaates meie üliharuldase nahahaigusega Cassandra pere lugu ja jälgisin kontodele toetuste laekumist. Korraga muutus kontodele laekumine väga tihedaks ja sisaldas ka selliseid spontaanseid üllatuslikke summasid eraisikutelt nagu 1000 eurot, 500 eurot jne. See on üks ere pilt
sellest, kuidas lahked annetajad meie fondi laste eest hoolitsevad.

Väga suurt osa etendavad fondi töös ka toetajad-sponsorid, kes aitavad tegevjuhil ja vabatahtlikel oma tööd teha! See paistab vähem silma, aga fondi sees on neil võtmetähendus! Näiteks minu tegevuse ajal aktiveerus rohkem Tallinna haru loomine ning oli hädasti vaja fondi autot nii tegevjuhi töösõitudeks kahe linna vahet, abivajajate kodukülastusteks üle Eesti ja ka vabatahtlikega üritustel käimiseks. Honda võttis meid kohe avasüli oma arvutuste ja põhjendustega vastu ning siiani sõidab Eesti peal ringi üks tegus väike Honda Jazz Lastefondi märgistega, millega koos saab palju ära teha selleks, et abivajajate elu paremaks muuta!

Piret_Roos_tegevjuhtIga kroon või euro päästab elusid 
Piret Roos (tegevjuht 2000-2002): Lastefond asutati 2000. aasta 14. novembril. Oli ilus päikesepaisteline ja soe sügispäev. Kokku oli 26 asutajat – inimesed, kes soovisid anda oma panuse laste tervise ja meditsiini arendamisse. Fondi esimeste aastate jooksul toimunud mõttemaailma muutumine ühiskonnas oli väga positiivne. Alguses oli levinud hoiak, et miks mina pean aitama, see on riigi töö. Ajapikku hakkasid inimesed aga mõistma, et riik ei jõua kõikjale ja kui igaüks natukene aitab, saab koos ära teha suure heateo. Lastefondi tänast tegevust jälgides on mul väga hea meel, et tegevusse on kaasatud nii palju vabatahtlikke!

Mäletan seda päeva, kui käisin esimest korda vastsündinute osakonnas. Pisike 700-grammine beebi kuvöösis  – see pilt on siiamaani silme ees. Arstid olid väga julgustavad, nende sõnul on tänapäeva meditsiin nii hästi arenenud, et sellistest pisikestest beebidest kasvavad väga tublid lapsed.

Esimene Jõulutunnel aastal 2000 läks üle ootuste hästi. Mäletan, et käisin Tallinnas intervjuud andmas. Tegemist oli ühe esimese tähtsa esinemisega ja pabistasin kõvasti. Kui pärast koju Tartusse televiisori ette jõudsin, oli üllatus ja heameel väga suur, sest annetusi oli kogunenud loodetust palju rohkem. Nutiseadmeid ju tollal ei olnud, et oleksin saanud ennast kogu aeg bussis kursis hoida.

„Iga kroon päästab elusid“ kampaania läks samuti üle ootuste hästi ja koguti üle 600 000 krooni. Ühe aparaadi asemel saime osta kolm.

 

Meenutused kogus kokku ja toimetas Lastefondi teabe- ja projektijuht Merili Kärner