Hannela, teise nimega Teeme-Ära!

Paljusid lastefondi vabatahtlikke ühendab üks huvitav joon, mis intervjuusid tehes silma torkab – heategevuseni toovad sageli eneseotsingute teed. Väga tugevad ja kõigis kommentaarides esinevad märksõnad fondi ürituste koordinaatori Hannela iseloomustamiseks on otsekohesus, huumorimeel ja teeme-ära mentaliteet. Räägime meie Teeme-Ära Hannelaga olulistest  märksõnadest tema elus.

Eneseotsingutest sai Teeme Ära! Eneseotsingud algasid paar aastat tagasi, ei teagi, miks. Ma pole päevagi töötanud omandatud erialal ehk eripedagoogina, ei tunne ka praegu sellist tõmmet. Olen olnud pikalt ametis Eesti töötukassas, enne seda pangas, hiljem erasektoris. Mingi hetk jõudsin järeldusele, et vabatahtlik tegevus on turvalisim ja lihtsaim viis katsetada erinevaid tegevusi, mida igapäeva töös teha ei saa. Hakates otsima sobivat organisatsiooni, tundus mingil hetkel, et ei leiagi. Siis aga nägin vabatahtlike värbamise kuulutust ja nii jõudsin lastefondi esimesele suhteliselt rahvarohkele infotunnile. Kui küsiti minu nägemust ning motivatsiooni fondis, siis olin nagu must lammas valgete seas – kõik tahtsid  lastega tegeleda,  mina soovisin üritusi korraldada. Sellest pundist on praegu fondis alles mina ja paar inimest veel.

 Päris kähku antigi mulle võimalus korraldada üritus otsast lõpuni. Sport ja muusika on teemad, mis tõmbavad mind käima ja kus võin vabalt kaasa teha. Nii organiseerisin Pelotoni rattarallil osalemist ning olin Rocki ja JK Tammeka koordinaator. 2017. aasta alguses saab kaks aastat fondis oldud aega ja uued üritused ootavad organiseerimist. Mind lihtsalt paelub kogu protsess idee väljamõtlemisest realiseerimiseni.

HannelaJulgus ja eneseületamine. Veel hoiab mind lastefondis kinni enesedistsipliin –üritust korraldades on  ees tähtajad ja suur vastutus. Igasuguseid tagasilööke tuleb ette, kuid üritus peab, nui neljaks, toimuma.  Pärast tagasi vaadates on ülihea tunne, et tegin selle ära. Tehnika, osalejad, läbiviijad, esinejad – ürituse korraldamine hõlmab kümneid pisidetaile, mis kõik võivad nihu minna. Olen hoidnud telefoni käes, et kas päriselt pean tegema selle kõne või kas tõesti vajutan klaviatuuril  enter, aga mul on vaja see ära teha. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Saan eitava vastuse. Ja see ei tee midagi halba, võtan lihtsalt järgmise kontakti ette, kes annab jaatava vastuse.

Suurim kogemus ja kasu lastefondiga seotusest eneseotsingute teel on arusaam, et ürituste korraldamine ongi minu tugev külg. See on mind inimesena iseloomult kasvatanud ja õpetanud reageerima erinevatele situatsioonidele. Lisaks on paranenud aja planeerimise oskus ja logistika, kuidas töö, pereelu ja vabatahtlik tegevus omavahel paika panna. Kui tööl käime majanduslikel põhjustel, siis vabatahtlikust tegevusest saab kasu keegi teine ehk abivajaja.

Minu inimesed. Tunnen klapi ära, kes on minu inimene, vahet pole, kus teda kohtan, on ta minu  kolleeg,  koostööpartner või seltskonnas trehvatud võõras. Kui vaatan telefonis kontakte, siis on kihvt, milliste inimestega saan tänu lastefondile koostööd teha. Ma naudin piiride puudumist – kui tulebki pühapäeval bussis sõites idee, arutan selle teistega läbi ja teen ära. Alati leitakse positiivseid vaibe juurde, kuidas läheneda, keda kaasata ja mida veel teha. Tulin fondi täiesti üksi ja paljuski sellepärast jäin, et leidsin kohe inimesed, kellega tekkis hea kontakt. Need inimesed ja võimalused hoiavad mind siin, tutvusringkond tagab seljataguse. Palju kardetakse üksi midagi uut ette võtta, kuid hirmust üle saades on näha, et elu on ilus ja boonuseks on inimesed, kes nõu annavad.

Ei ole halba ilma heata. See tähendab, et kui midagi ei lähe päris nii nagu soovin, siis see on alati hea millegi muu jaoks. Näiteks jään bussist maha, aga samas sõidab vana sõber mööda, kes mu auto peale  korjab. Või kandideerin töökohale, millest jään ilma, aga hiljem taipan, et saatusel on hoopis parem plaan. Mina usun selleses, sest olen ise selliseid arenguid näinud. Kui nii mõelda, siis paljud pisiasjad ei häiri. Ilmselt on fond õpetanud väikeseid detaile austama, tuleb ikka minna oma rida pidi lõppeesmärgi suunas.

Lisaks ajale panustan fondi tegemistesse ka rahaliselt, olles püsiannetaja. Selleks sain alles fondis olles. Heategevuslikke organisatsioone on palju ja mulle meeldib see, et igaüks leiab soovi korral endale sobiva, kõige õilsama, keda toetada. Minu jaoks ei ole heategevuslikud organisatsioonid konkurendid, sest kõik tegelevad puuduste parandamisega ning mitmete organisatsioonide koostöös saaks ülilahedaid asju teha. Näiteks üks inimene ütles kunagi, et hea meelega annaks raha lastefondile, aga ta toetab juba aastaid SOS Lasteküla ja tundis end seetõttu pisut halvasti. Mina aga lohutasin, et ta ei pea end halvasti tundma, oluline on, et lapsed saavad igal juhul abi. Heategevust ei saa peale sundida. Ise olen lisaks Lastefondile toetanud Toidupanka.

Hea huumor. Huumor on vajalik. Esiteks, kui suudad enda üle naerda, on pool võitu. Kui suudad teised naerma ajada, ongi võit käes. Vahel on vaja ebamugavas olukorras ka nalja visata, see leevendab pingelisi olukordi ja kehva tuju või viib hetkeks mõtted eemale. Aga piir tuleb ära tunnetada. Minu naljad kipuvad aeg-ajalt liiga otsekohesed olema, mis võivad tekitada valesid arusaamisi. Pingutatud nali ei ole hea nali, ma ei oska käsu peale anekdoote rääkida. Olen küll vahepeal seltskonna lõbustaja, aga ainult siis, kui inimesed kaasa tulevad, üksi vedada on raske. Kui tajud ära, et naljadest saadakse aru, siis võib see ratas alati edasi veereda. Kui kaasa ei tulda, pole midagi teha. Kunagi ütles keegi geniaalselt minu kohta – Hannela on see, kes tuleb, istub vaikselt nurgas, vaatab ja kui midagi on öelda, siis teeb suu lahti ja kui juba ütleb, siis tuleb palju teksti….


Sõna saavad Hannela head tuttavad

Karis Reilent, sõbranna: Hannela on alati olnud hästi ambitsioonikas. Ta käis juba gümnaasiumi ajal tööl, mis näitab selgelt tema võimekust tegeleda mitmel rindel korraga. Ka tänasel päeval ma ei kujutaks ette, et Hannelal oleks ainult üks töökoht ja mitte ühtegi hobi või projekti. Tal peavad pidevalt käed-jalad tegemist täis olema. Lisaks sõbra suhtele on mul õnnestunud Hannelaga paar aastat ka tööalaselt kolleeg olla. Kui mõni inimene võtab tööl olles hoopis teistsuguse rolli, siis Hannela mitte – tema on sama aus, otsekohene ja järjekindel nii sõbrana kui kolleegina. Kui tal läheb väga hästi, siis nakatab ta oma positiivsusega teisigi, kuid kui on midagi viltu läinud, siis ei jää ka see märkamata 🙂 Olen märganud, et oma tegemistes on Hannela väga täpne ja kohusetundlik ning kindlasti ootab ta seda teistelt ka. Võimalik, et Hannela otsekohesuse ja vahetu siiruse peale võib veidi võõram inimene ehmuda, kuid meie sõbrannade jaoks on see tavaline. Mäletan, et elasin tudengiajal hästi pisikeses aga vahvas 1-toalises korteris ning Hannela tuli mulle esimest korda külla, kõndis sisse ja ütles “See ongi kõik või?” J (vihjates korteri väiksusele). Iga teine oleks sellest repliigist end ilmselt puudutatuna tundnud, kuid meie seltskonnas öeldakse selle peale lihtsalt “see on ju Hannela”.

Liis Noring, Lastefond: Hannela on üks julgemaid ja ambitsioonikamaid vabatahtlikke. Ta on alati valmis ennast proovile panema, tundugu ülesanne kui tahes raske. Minu arvates on Hannela väga realistlik ja täpselt parasjagu otsekohene – tema jaoks pole takistuseks oma arvamuse aus avaldamine, mis on suures meeskonnas tegutsedes väga oluline. Ta on alati eesmärgile orienteeritud ja võiks olla igati eeskujuks kõigile vabatahtlikele. Hannela on Lastefondile väga palju andnud ja loodan, et tal jätkub motivatsiooni ja tahtmist veel kauaks-kauaks!

Julia Nedorezova, endine kolleeg: “Hannela tuli Töötukassasse tööle  aastal 2012 ja ütlen ausalt – nii tegusaid inimesi ei satu meile tihti. Hannela on väga seltskondlik, kohusetundlik ja rõõmsameelne. Ta on inimene, kes on valmis mitte ainult asju korraldama, vaid ka välja mõtlema ning seejuures on ta tõeline ideede generaator ning oskab mõelda nö out of box.  Temast oli palju abi nii tööalaste suurte ürituste kui ka nt töötaja sünnipäeva üllatuspeo korraldamisel. Hannela suur väärtus on oskus asju planeerida ja näha, mida on vaja veel teha. Tema tunnuslause on  „Teeme ära!“ Hannela märkab abivajajat ja on alati valmis oma abi pakkuma. Ta oskab keerulised või segased asjad väga lihtsalt ja loogiliselt lahti mõtestada, oma väljaütlemistes on ta aus ja konkreetne. Lisaks – ilmselt ei ole sellist jooga poosi, mida ta ei suuda järgi  teha. Usun, et sport aitab tal oma energiavarud täislaetuna hoida.”

Eva Nõmme, JK Tammeka: “Oleme Hannelaga Tammeka naiskonna ja Lastefondi mõistes koostööd teinud nüüdseks juba pea kaks aastat. Meie tavaline suhtlus on selline, et üks võtab teisega ühendust uue ideega, mille üle siis natuke arutame ja jõuame ühiselt järeldusele – teeme ära! Väga inspireeriv on ühiseid ettevõtmisi teha inimesega, kelle silm särab igal sammul. Hannelal on olemas see särts ja energia, mis nakatab temaga kokku puutudes ka mind. Samas on tal olulistel hetkedel ka selgroogu, et öelda, kui midagi ei klapi või võiks teisiti olla. Super naine!”

Loo autor: Liina Pissarev, blogi toimetaja